Spordipidude varjus jätkuvad repressioonid
Rahvusvaheliste sportlike suurvõistluste korraldamine autoritaarse režiimiga maades on vastasseisuline praktika.
Ikka leidub arvajaid, kes väidavad, et üllad spordimängud edendavad dialoogi, kaasamist ja inimõigusi. Kuid värske teadusuuring näitab hoolika andmeaanalüüsi põhjal selgelt, kuidas spordipidu võib anda diktatuurile pigem ajendi oma vastalisi veelgi tugevamalt represseerida.
Kopenhaageni Ülikooli politoloog Adam Scharpf ja ta kolleegid uurisid lähemalt, mil moel Argentina sõjaväehunta 1978. aasta jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu opositsioonitegelasi neutraliseeris.
Teadlased sedastavad ajakirjas American Political Science Review, et otseselt võistlusvoorude ajal võimud repressioonidest pigem hoidusid, kuid seda jõulisemalt käis puhastustöö mängude eel.
Ennetavalt kanti hoolt, et maailma tähelepanu Buenos Airesele ja teistele võistlusi võõrustavatele linnadele koondudes ei satuks sealseile tänavaile võimalikke protestiavaldajaid, pöörates eriti põhjalikku tähelepanu välisajakirjanikke majutanud hotellide vahetule ümbrusele.
Mida lähemale võistluste aeg saabus, seda varjatumaks repressiivmeetmed läksid; võistluste ajal arvestati meetmete rakendamise aega ja kohta valides peensusteni rahvusvahelise ajakirjanikekorpuse töögraafikuid; pärast võistlusi sagenesid teisitimõtlejate vastased jõuvõtted taas just neis paigus, kuhu äsja oli olnud suunatud maailma meediaorganisatsioonide valgusvihk.
Argentina sõjaväevalitsuse aastail 1976—1983 vahistati ja mõrvati kokku tuhandeid inimesi, tuhanded jäid teadmata kadunuks.
Scharpf ja ta kaaslased tõdevad, toetudes ka muudele näidetele, et suurvõistlusi korraldavad autoritaarsed režiimid rajavad oma käitumise kainele tasuvusanalüüsile. Maailma avalikkusele maalitakse pilt avatusest, külalislahkusest ja koosmeelest, kuid lõuendi taga jätkub dissidentide karm tasalülitamine.
Jalgpalli maailmameistrivõistlusi ei ole suudetud probleemseist paigust eemal hoida seniajani: nelja aasta eest toimusid need Venemaal, kuu aja pärast lüüakse pall lahti Kataris, kus inimõiguste olukord ei ole samuti läbivalt laitmatu.
