"Maastik ei ole kunagi tühi leht, mida saab nullist kujundama hakata. Kui nii läheneda, siis on suur oht kirjutada üle kõik väärtuslik, mis selle koha peal võis kunagi olla. Väga palju sellest, millisel määral me väärtuslikku ära tunneme, sõltub meie maastikulugemise oskusest," ütles uurimuse juhtautor, maastikuarhitekt Minea Kaplinski-Sauk,Tallinna Tehnikaülikooli ehituse ja arhitektuuri doktorant.

Ta lisas, et kuigi erinevad regulatsioonid deklareerivad traditsioonilise külamaastiku olulisust, puudub tihti kohaliku omavalitsuse otsustajatel pädevus maastiku mõistmiseks: "Linnaga võrdluses, kus iga sentimeeter on arvel, võib tunduda, et maal on rohkem ruumi ja vabadust. See võib aga viia küsitavate otsusteni."

Tihti tõmmatakse külade ajaloo eraldusjoon nõukogude aja algusse, mis justkui tähistab traditsioonilise külamaastiku lõppu. Kaplinski-Saugi sõnul ei tohiks kogu nõukogude-eelset perioodi siiski ühte patta panna.  

Samuti on laiemalt teada külade jaotumine haja-, rida- ja tänavküladeks. Eristuse autor on etnograaf Gea Troska, kes kirjeldas 19. sajandi olukorda ja siis toimunud külade kruntimist. "Ta kirjeldas ühte perioodi ajaloos ja ei öelnud midagi hilisema aja kohta. Troska loodud tüpoloogia ei kehti juba Eesti Vabariigi ajal loodud külade kirjeldamisel," selgitas Kaplinski-Sauk.

Külade kruntimine 

Üks oluline samm külade kujunemisel on 19. sajandil toimunud talude kruntimine, mis tähistas seda, et taludele hakati küla ühismaadest välja mõõtma eraldiseisvaid krunte. "Enne kruntimist olid küla maad ühised. Iga talu põllud olid küll jaotatud siiludeks või lappideks, aga näiteks karjamaad, varasemal perioodil ka heinamaad, olid kogu küla ühiskasutuses. Küla oli sotsiaalselt ja praktiliselt kokkupõimitud tervik," rääkis Kaplinski-Sauk.

Kruntide väljajoonistamisel peeti silmas, et iga talu saaks piisavalt põllu-, heina- ja karjamaad. Seda raskendas asjaolu, et olemasolevad taluõued paiknesid sageli ebakorrapäraselt või kobaras koos ja kultuurmaastiku piirid olid maastikus juba paigas. Nõnda nõudis kruntide mahajoonimine teinekord üpris kummaliste struktuuride moodustamist. 

"Selle tulemusena tekkisid nii mõnigi kord veidrate nurkadega piklikud krundid, lisaks oli peaaegu reegel, et talu maad olid mitmes erinevas tükis, kusjuures osad lahustükid võisid asuda kuskil kaugel täiesti omaette. Maade kruntimiseks võimalusi otsides viidi mõnikord talud ka lihtsalt teise kohta," kommenteeris Kaplinski-Sauk.

Eesti Vabariigi ajal hakati talusid rajama mõisnikelt äravõetud mõisamaale. Koos uute õuealadega täiesti uute talude loomine tähendas, et  maade väljamõõtmisel rohkem vabadust. Tegelema sai hakata  tänapäevases tähenduses planeerimisega. "Mõisasüdames ei saa seega olla põlistalusid, sest tsaariajal oli seal mõisamaa. Küll aga võivad seal olla vabariigiaegsed asundustalud, kuhu tehti lisandusi näiteks ka kolhoosiajal," arutles Kaplinski-Sauk.

Kaardimaterjal ulatub Rootsi aega

Ajaloolist maastikku uurides tuleb arvestada piiratud allikatega, sest täpsemaks ülevaateks on vaja visuaalset materjali ehk kaarte. "Varasemad kaardid pärinevad Rootsi ajast ehk 17. sajandist. Need on suhteliselt detailsed ja annavad ülevaate, kus on paiknenud küla talude õued, põllu, heina- ja karjamaad ning teed. Neid kaarte kasutati tollal maksude kogumiseks," selgitas Kaplinski-Sauk.

Mida lähemale tänapäevale tulla, seda täpsemaks kättesaadavad kaardid muutuvad. See puudutab näiteks ka tsaariaegseid ja  iseseisvumisejärgseid aegseid kaarte. Sealt edasi tulevad juba esimesed aerofotod Nõukogude perioodist.

"Näiteks 1950. aastatest on pärit palju sõjalisel eesmärgil koostatud fotoplaane, kus on ühendatud kaart ja aerofoto, ning mis näitavad väga tõetruult, milline oli küla- ja talumaastik vahetult pärast teist maailmasõda," ütles Kaplinski-Sauk. Kaarte on võimalik mugavalt leida maaameti kaardiserverist ja rahvusarhiivist, kus palju kaarte on ka digiteeritud.

Paindlikud piirangud

Taasiseseisvumisele järgnenud maade tagastamisega taastati maade krundijaotuses väga suures osas Esimese Vabariigi aegne olukord ehk sellega koos ka paljude tsaariaegsete talude põliste maavalduste piirid. Kuigi uuemal ajal on maid rohkelt jagatud ja krundipiire muudetud, on siin-seal veel säilinud needsamad krundid, taluõuede asetus ja maastikukõlvikute piirid, mis pandi paika tsaariaja lõpul või isegi varem. 

"Ei ole tegelikult üldse ebatavaline, et leidub külasid, kus ajalooliste taluõuede asetus ning neid ümbritseva avatud põllumaa ja metsa piir on püsinud täpselt samas kohas alates Rootsi ajast. Piisab aga ühest mõtlematult paigutatud uushoonest, et see väga vana maastikustruktuur jäädavalt lõhkuda," rääkis Kaplinski-Sauk.

Vanade külamaastike puhul tekib küsimus, kuidas nendega edasi toimetada ja milliseid nõudeid neile rakendada. "Ajalooliste külade hoidmise juures ei saa inimesi sundida muuseumis elama. Ilmselt on kuskil olemas pidi mõistlik tasakaal säilitamise ja uuendamise vahel. Minu praegune eesmärk on välja tuua, mis üldse võib ühe ajaloolise külamaastiku juures väärtuslik olla. See võimaldab järgmiseks küsida, kuidas nendega edasi toimetada," arutles Kaplinski-Sauk.

Ta lisas, et liiga ranged arhitektuursed ja muinsuskaitselised piirangud ei pruugi alati olla otstarbekad. Piirangud on inimeste ja tihti ka omavalitsuste jaoks halvasti põhjendatud ja umbmäärased, mistõttu neid valdavalt ignoreeritakse. Seega on oluline laiemalt lahti mõtestada, mida talumaastike juures ikkagi väärtustada. Arhitektuursetest üksikasjadest enam tuleks uurija sõnul tähelepanu pöörata maastikule kui tervikule ning hoonestuse puhul vormidele, mahtudele ja selle asetusele.

"Võiks märgata seda, kui kuskil on tõesti säilinud maastik mingile perioodile omasel autentsel kujul. Näiteks kui on säilinud ajalooline mõisasüda koos seda ümbritsevate asundustalude ja sellele perioodile tüüpilise plaani- ja maastikustruktuuriga. Kui teatud ajajärgu iseloomulik maastik on tänapäeval ikka veel loetav, siis me võiksimegi seda väärtustada eeskätt läbi ruumiplaneeringuliste põhimõtete, näiteks talusüdamete paigutuse rütmi," ütles Kaplinski-Sauk.

Inimnäoline maastik

Euroopa maastikukonventsioon, millega Eesti liitus 2018. aastal, sedastab, et maastik tekib inimese ja ümbritseva keskkonna dialoogis. See tähendab, et maastikust saab rääkida ainult niivõrd, kuivõrd inimene seda tajub. Seega ei ole võimalik rangelt eristada kultuurmaastikku loodusmaastikust. 

Ka talumaastik on paratamatult inimese näoga, sest inimene on seda kasutanud, et iseendal hing sees hoida. Külaarhitektuur ja külamaastik on seega ennekõike olnud praktiline ning oma ajastu ja selle võimaluste nägu.

Ometi kujutatakse külaühiskonda romantiseerivalt perioodina, mil inimene oli justkui loodusele lähemal. "Omaaegsed võimalused ja tööriistad olid niivõrd palju tagasihoidlikumad, et selle ajastu peegeldusena tekkiski väga loomulik ja looduslik, mosaiikne maastik. Seetõttu saamegi me tänapäeval rääkida pärandmaastikest või poollooduslikest kooslustest," selgitas Kaplinski-Sauk.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Baltic Studies.