Kelsey Richardson ja ta kolleegid Hobartis asuvast Tasmaania Ülikoolist kirjutavad ajakirjas Science Advances, et igal aastal vajub vetevoogudesse kaks protsenti kasutuses olnud püügivarustusest.

Ainuüksi ridaõngede nööri jääb aastaga merre nii palju, et selle võiks 18 korda ümber maakera kerida. Praeguse tempo juures võiks merre jäänud kalavõrkudega katta kogu meie planeedi pinna 65 aastaga.

Richardson ja ta kaaslased küsitlesid 450 kalurit maailma seitsmelt suuremalt kalapüügimaalt, sealhulgas Ameerika Ühendriikidest, Indoneesiast, Peruust ja Marokost. Nendelt saadud vastustel hinnangud põhinevadki.

Teadlased püüdsid küsitluste kaudu ka välja selgitada, millised püügivahendid on kõige altimad merre jääma ja millised kalapüügilaevade omadused vahendite kaotamist enim soodustavad.

Uuringu tulemuste põhjal on kavas välja töötada soovitused, kuidas seda ohtlikku keskkonnasaasteliiki vähendada.

Igal aastal hukkub kalapüügivõrkudes sadu tuhandeid loomi. Merre jäänud võrkudes võib mitte kellelegi vajalik tahtmatu kalapüük jätkuda aastakümneid.

On teada ligi 700 merreloomaliiki, kes võivad mereprügisse takerduda, paljud neist on juba niigi ohustatud. Varem tehtud uuringute põhjal kujutavad kalapüügivahendid suurt ohtu muu hulgas kilpkonnadele, vaaladele, muudele mereimetajatele ja lindudele. Peale selle kujutavad mereelukatele tõsist ohtu ka näiteks õhupallid ja kilekotid.

Hea uudis on see, et võrreldes osaliselt samade autorite mõne aasta eest tehtud kokkuvõttega varasema teaduskirjanduse andmetest on globaalne püügivahendisaaste maht siiski oodatust natuke väiksem. Võib arvata, et tehnilised uuendused, aga ka täpsemad ilmateated on andnud kasu.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.