1. Nad olid täielikud rebelid

Noorem põlvkond, kelle jaoks Hortus Musicus on justkui alati olemas olnud, ei pruugi aduda, kuivõrd teistmoodi mõtlemist ja kuraasi sellise ansambli loomine 1970. aastate Eestis nõudis.

"Nad alustasid tühjalt kohalt ja tegelikult klassikalise muusika mainstreami vastu mässates. Tuua lavale vaimulikke teoseid ja varajast muusikat, mida üldse ei mängitud ega tuntud, otsida neid noote ja leiutada, kuidas üldse mängida – see kõik nõudis julgust," toob Saale Fischer välja.

Appi tuli võtta ka kavalus. Näiteks aastal 1977 õnnestus tsensorilt saada luba Estonia kontserdisaalis missa esitamiseks.  Kuidas oli võimalik padureligioosse missamuusika esitamine sügaval nõukogude ajal?

Kavalehele said kirja nii Dufay missa pealkiri "L'homme armé" kui ka osade nimetused: Kyrie, Gloria, Credo, Sanctus ja Agnus Dei. Küllap tundusid need sõnad mitte kõige laiema silmaringiga tsensorile tavaliste vanaaegsete laulupealkirjadena, millega Hortuse puhul oldi juba harjutud. 

2. Nad olid olulised postiljonid

Hortus Musicusel olid tugevad sidemed väliseesti kogukondade ja Raadio Vaba Euroopa ning Ameerika Hääle tegijatega. Nad viisid siit põrandaalust kirjandust läände ja tõid sealt igasuguseid trikke kasutades kraami vastu.

"Kui nad üritasid nootide paljundamiseks vajalikku koopiamasinat Nõukogude Eestisse sisse smugeldada, siis tundis toona ajakirjanikuna töötanud Toomas Hendrik Ilves muret, kuidas selle koguka ja raske keelatud asjaga üle piiri saadakse. Andres Mustonen oli aga vastanud, et milleks meil siis kontrabass ja just kontrabassina see ansamblile hädavajalik masin tollis deklareeritigi," jutustab Fischer.

Leidlikkust tuli ilmutada ka varase muusika esitamiseks tarvilike autentsete pillide hankimisega. Piiri taha esinema suundumise eel osteti Kaubamajast kaherublaseid balalaikasid, mis jäeti välismaale. Tagasi koju tuldi aga võõrsilt hangitud väärtuslike meistripillidega, mis piiril deklareeriti nendesamade balalaikadena.

3. Nad hakkasid ühiselt katoliiklasteks ja taimetoitlasteks

Mõningatel ansambli liikmetel tekkis 1980. aastail äratundmine, et kui katoliiklikku missamuusikat nii tõsimeeli esitada, siis peaks aru saama ka selle loomise kontekstist.

"Hortuslased olid avatud kõigele, antennid pidevalt püsti ja valmis võtma vastu kõike, mis tundus uus ja huvitav ilma tagajärgedele mõtlemata. Ehkki tol ajal üldiselt veel tauniti usulist tegevust, läksid mitmed ansambli liikmed peagi esimeste uskupöördujate jälgedes," kirjeldab Saale Fischer.

Taimetoitlus jõudis tema sõnul nendeni aga doktor Aleksander Rosendorffi õpetusi järgides. "Mingi perioodi vältel oli ka alkoholi tarbimine tabu, mis on muusikute jaoks suhteliselt haruldane, eriti kui on pikad reisid. Kuidas seda maailma siis parandad?" muigab Fischer.

Nõukogude ajal eraldi taimetoitu väga saada polnud ja kui "Gloria" restoranis hooaegade alguseid tähistati, siis tehti nende jaoks eraldi kapsašnitsleid ja näiteks juustu-õuna salatit. "Kuna menüü koosneski suuresti riivitud kapsast eri formaatides ja alkoholi ei ostetud, siis arve tuli üsna kesine, mis võis restoranile olla paras pettumus," vahendab Fischer hortuslaste mälestusi.

Enne Itaalia kontsertreisi tehti taotlus paavst Johannes Paulus II audientsile pääsemiseks ning see läkski läbi. Püha isa võttis Eestist tulnud usukaaslased Vatikanis vastu eestikeelse tervituskõnega.

4. Pärt kirjutas oma teosed nendega koos

"Arvo Pärt ja hortuslased seisid teineteisele alguses hästi lähedal. Kontakt sai alguse helilooja Heimar Ilvese kodus toimunud "valgustatud õhtutelt", kus arutleti muusika ja religiooni seoste üle. Kuna Ilves oli ka loengutes avameelne, ei lubatud tal ühel hetkel enam konservatooriumis õpetada ja nii jätkusidki loengud tema Niguliste kiriku kõrval asunud kodu vabas õhkkonnas," sedastab Fischer.

1970. aastail liikus seal palju kultuuritegelasi, teiste seas ka Pärt, kes Fischeri sõnul kirjutaski mitmeid teoseid koos Hortus Musicusega. "Näiteks "Fratres" ehk eesti keeles "Vennad" sündis sõna otses mõttes Hortus Musicusega koos. Pärdi kirjutamise viis oli toona just nagu varajases muusikas. Ta ei pannud täpselt kirja, mis pilliga mida mängida, vaid kirjutas lihtsalt partiid erinevates helikõrgustes sopranile, aldile, tenorile ja bassile ning muusikud said ise valida, mis pilliga millist partiid mängida," toob Fischer välja.

Pärtide emigreerumise eelsel õhtul istusid hortuslased nende juures kodus. "Neeme Punder lahkus kelle kolme ajal öösel, Andres Mustonen istus hommikuni ja saatiski nad päriselt ära. Hiljem kirjeldas ta seda nutva ööna," võtab Fischer kokku Mustoneni jutustatu.

5. Happening muusikakeskkoolis avas uksed

Pärast Poolas "Varssavi sügise" nime kandnud festivali väisamist tuli teismelisele Mustonenile inspiratsioon peale ning muusikakeskkooli direktorit taotleti luba, et korraldada happening.

"Kes roomas klaveri sees, kes pidi kuulajatele selja tagant ligi hiilima ja plokkflööti puhuma, esitati ka Led Zeppelini muusikat ja lõpuks tossutati rahvas saalist välja," võtab Fischer sündmused kokku. Asjaga olid seotud ka Rein Rannap ja Madis Kolk.

Hortus Musicusel oligi tema sõnul justkui mitu lätet. Üks oli teoreetiline valgustatus, mis tuli Heimar Ilvese ja sealse seltskonnaga lävimisest. Teine algläte oli seotud varasema teismeeas kogetud otsingulisusega.

"1960. aastail kohtus grupp konservatooriumi ja muusikakeskkooli õpilasi Oleviste kirikus, et ühiselt musitseerida ja otsida alternatiive romantilise muusika üleküllusele, mis toona siinsetes klassikalise muusika ringkondades valitses," avab Fischer Hortus Musicuse vähetuntud eellugu.

Raamatu "Hortus Musicus. Viiskümmend" autor Saale Fischer käis külas ka Klassikaraadio Delta saates, mida saab kuulata Klassikaraadio kodulehel.