Niisugusele järeldusele on jõudnud Ameerika teadlased, kes on püüdnud taimefossiilide järgi kindlaks teha, kui palju on taimed minevikus putukakahjustuste all kannatanud.

Nende teaduslik pilk ulatus seejuures ligi 67 miljoni aasta taha, kriidiajastu lõppu, sauruste huku eelsesse aega. Värskeimad fossiiliandmed pärinesid kahe miljoni aasta tagusest ajast, pleistotseenist.

Sinna kõrvale analüüsisid Lauren Azevedo-Schmidt Wyomingi Ülikoolist ja ta kolleegid andmeid tänapäevaste putukakahjustuste kohta taimedel, ühendades seega kaks seni üsna eraldi toiminud uurimissuunda.

Nüüd kirjutavad nad Ameerika Ühendriikide teadusakadeemia toimetistes, et erinevus tänapäevaste ja minevikuste kahjustuste ulatuse vahel on suur.

Teadlased vaatlesid lähemalt mitut kahjustuste tüüpi ja tõdevad, et kõiki neid tüüpi kahjustusi tuleb tänasel päeval rohkem ette kui kauges möödanikus.

Autorid käivad välja mõtte, et taimede putukkahjustuste järsu kasvu põhjuseks on inimtegevus; inimliigi tuleku ja kahjustuste sagenemise ajaline kattuvus peaaegu et sunnib seda oletama.

Kuidas inimkond täpsemalt nähtust esile on kutsunud, kui on, seda tuleks selgitada edasistes uuringutes. Esmasteks kahtlusalusteks võiksid uuringu autorite arvates olla muidugi kliima soojenemine, linnastumine või võõrliikide levik.

Samas söandavad teadlased juba praegu öelda, et kliimamuutus üksinda ei ole arvatavasti suutnud nii suurt muutust esile kutsuda.

Uuringu üldisi järeldusi toetab aga ka varem tehtud tähelepanek, et herbaariumides hoitavate taimede seas esineb sel sajandil korjatud eksemplaridel putukkahjustusi 23 protsenti rohkem kui möödunud sajandi algul korjatuil.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.