Erinevalt suuremast osast seni tehtud ookeanide süvaajalugu käsitlevaist mudeleist võttis mudel, mida Alexandre Paul ja Andy Ridgwell Riverside'i California Ülikoolist koos kaasautoritega ajakirjas Nature kirjeldavad, arvesse ka vertikaalsuunalisi veeliikumisi.

Pindmine hapnikurikas merevesi jahtub ja tiheneb, kui jõuab põhja- või lõunapoolkera polaaraladele, ja vajub põhja. Peamiselt just sel moel jõuabki eluks vajalik hapnik ka sügavamale merre.

Teisal tõuseb süvamerevett taas pinnale, kandes kaasas toitaineid, mille arvel saavad kosuda plankton ja sellele toiduahelas järgnevad olendid.

Pauli, Ridgwelli ja kolleegide keerukas matemaatiline mudel näitas, et selline elurikastav vertikaalne veetsirkulatsioon on maakera ajaloos aeg-ajalt ka üsna järsku peatunud ja soikunud enne taaskäivitumist miljoneiks aastaiks.

Teadlaste väitel võib selliste seisakuteni viia kontinentide konfiguratsiooni muutus. Mandrid triivivad küll ütlemata aeglaselt, kuid selle triivi tulemus võib mudeli järgi veetsirkulatsioonis avalduda ka päris järsult.

Üks suuremaid mudelis ilmnenud ringlusseisakuid algas umbes 450 miljonit aastat tagasi ja vältas kümmekond miljonit aastat. Merepõhjalähedased veed jäid selleks ajaks täiesti hapnikuta, välja arvatud madalail rannikualadel.

Tulemuseks oli üks suuremaid väljasuremisi Maa ajaloos, mis tegi lõpu ordoviitsiumi ajastule ja pani aluse silurile.

Autorid ei ole veel välja arvutanud, millal võiks hapnikuringe järgmine kord nii täielikult katkeda. Nad vabandavad end väitega, et selleks arvutuseks oleks vaja ka piisavalt täpset kliimamudelit, mis neil praegu puudub.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.