Varem on kasutatud sisekõrva ehitust loomade liikumisvõime hindamiseks. Hiljuti ilmunud uuringus lähtusid teadlased aga lihtsast füüsikalisest seaduspärast. Sisekõrvas sisemuses loksuv vedelik mängib kriitilist rolli tasakaalutaju tagamises. Mida kõrgem on kehatemperatuur, seda vedelamaks see muutub. Nõnda peab ka sisekõrva ehitus oma selle ülesande täitmiseks muutuma. Nõnda on reeglina kõigusoojaste elukate sisekõrvakanalid laiemad ja püsisoojastel loomadel kitsamad.

Rahvusvaheline töörühm eesotsas Ricardo Araújoga Lissaboni Ülikoolist võttis analüüsis aluseks 341 loomaliiki. Neist 64 on praeguseks välja surnud ja ülejäänud 243 elavate kirjas. Sisekõrva muutuste põhjal koostatud kohastumusepuu põhjal arenesid püsisoojastele loomadele omased sisekõrvakanalid välja ligikaudu 233 miljonit aastat tagasi.

Eelneva arusaama leidis see aset ligi 20 miljonit aastat varem. Selle vaatenurga kohaselt oli imetajate püsisoojasus tsütodontidelt saadud pärand. Kasvult väiksemapoolsed sisalikud sarnanesid soomustega kaetud rottidele.

Värske analüüsi tulemuste põhjal muutusid imetajad püsisoojaseks aga umbes samal ajal, kui arenesid välja vurrud, karvad ja imetajatele omane selgroog. Hinnanguliselt tõusis praeguste imetajate kehatemperatuur 5–9°C kraadi võrra ning paranes nii nende aeroobne kui ka anaeroobne võimekus. Võimalus oma kehatemperatuuri reguleerida tähendas, et neil oli võimalus kasutada rohkem hapnikku. Nõnda said teha nad ka kiiremaid liigutusi.

Seejuures oli muutus töö autorite sõnul geoloogilises mõttes ülimalt kiire, võttes vähem kui miljon aastat. Samas pole veel selge, missugune kohastumus seejuures keskset rolli mängis. Kahtlustada võib nii karvkatet kui ka mõnda uudset ainevahetusrada.

Arvukate analüüsi kaasatud elusolevate liikide puhul nähtud seaduspära alusel on töörühm võrdlemisi kindel, et tehtud järeldused peavad paika ka teiste teadlaste töödes. Samas rõhusid nad siiski vajadusele teha püsisoojasuse tekke määramiseks täiendavaid mõnel teisel meetodil põhinevaid uuringuid. Kuigi sisekõrvakanalite läbimõõdu põhjal sai ennustada enam kui 80 protsenti liikide kehatemperatuuri erisustest, jättis see miljonite aastateni küündiva eksimisruumi.

Uurimus ilmus ajakirjas Nature.