Briti psühholoogid Paul Bain Bathi Ülikoolist ning Renata Bongiorno Bath Spa Ülikoolist ja Exeteri Ülikoolist küsisid peaaegu 8000 inimeselt 33 maalt kõigist asustatud maailmajagudest, kui palju raha nad vajaksid täiesti ideaalseks eluks.

Selgus, et suuremal osal maadest vastas suurem osa inimesi, et neile oleks küllalt kümnest miljonist Ameerika Ühendriikide dollarist või veelgi vähemast. Leidus ka maid, kus suurem osa vastanuist oleks rahul ka kõigest ühe miljoni dollariga.

Võivad ju tunduda suured summad needki, kuid kui mõelda, et see on inimese ideaalne jõukusetase kogu eluks, siis võivad need ka päris tagasihoidlikud tunduda.

Teisest küljest leidus kõigil mail ka omajagu inimesi, kelle soovid olid ilma igasuguse piirita: mida rohkem, seda uhkem, aga parem ikka veel rohkem. Sellist kalduvust täheldati olenevalt maast kaheksal kuni 39 protsendil vastanuist.

Huvitaval kombel ei paistnud piiramatuid soove ilmutanute osakaal sõltuvat nende asukohamaa majandusarengu tasemest, küll aga oli neid rohkem nooremate vastajate ja linnaelanike seas.

Piiramatute soovidega inimesi oli seejuures rohkem neis maades, kus majanduslik ebavõrdsus on enam aktsepteeritud, teisalt aga seal, kus valdab kollektivistlik ellusuhtumine.

Bain ja Bongiorno kirjutavad ajakirjas Nature Sustainability, et majandusteadlaste seas laialdaselt tunnustatud põhimõte, et inimeste vajadused on piiramatud, ei tarvitse uuringu järgi ollagi üldkehtiv.

Koos asjaoluga, et ressursid on me maailmas piiratud, toob inimvajaduste piiramatuks pidamine paratamatult kaasa arusaama ressursside nappusest, mis on omakorda üks majandusmõtte lähtetõdemusi.

Bain ja Bongiorno väidavad, et majanduskasvu ja jõukuse piiramine planeedi kestlikkuse huvides on nende saadud küsitlustulemuse põhjal inimloomusega suuremas kooskõlas kui enamasti arvatud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.