Nii väikesed vetikad kui ka suured vee- ja maismaataimed valmistavad endale kasvuks vajaliku materjali, esmajoones suhkrut õhus leiduvast süsihappegaasist. Vetikad aga oskavad süsihappegaasi suhkrutootmisse suunata palju suuremas koguses, sellest ka nende võimas kasvutempo.

Täpsemalt öeldes on vetikatel võime ajada süsihappegaasi molekule hulgaliselt ja tihedasti kokku just neisse kohtadesse rakus, kus suhkrutegemine käib. Neisse kohtadesse jõudmiseks tuleb õhust saadud süsihappegaas muuta korraks vesinikkarbonaatiooniks, et ta pääseks läbi biomembraanide, ja seejärel jälle süsihappegaasiks tagasi. Selleks muunduseks aga kulub omajagu energiat.

Adrien Burlacot ja ta kolleegid Prantsusmaalt Aix-Marseilles' Ülikoolist ongi nüüd senisest täpsemini välja selgitanud, kust vetikad selle energia võtavad, et süsihappegaasi molekulidest mõneks ajaks vesinikkarbonaatioone teha. Nad kirjutavad ajakirjas Nature, kuidas mitmesugused molekulid, prootonid ja elektronid teostavad seda energiaülekannet rohevetikaliigil Chlamydomonas reinhardtii, keda nad lähemalt uurisid.

Teadlased loodavad, et samasugust peent masinavärki õnnestub edaspidiste põhjalike uuringute toel panna käima ka põllutaimedes, mis hakkaksid siis samuti ülikiiresti kasvama, rohkem saaki andma, maakera elanikke paremini toitma ja näljahäda ohtu tõrjuma.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.