Nõukogude Liidu rajamise järel 1920. aastate esimeses pooles toetas ametlik võim arvestataval määral liidumaade kultuurilist iseseisvust. Selles mõnevõrra vabamas õhustikus arenes ka ukraina rahvuskultuur ning esile kerkisid mitmed olulised poeedid, kirjanikud ja kunstnikud. Perioodi nimetatakse mõnikord ka Ukraina renessanssiks.

Juba kümnendi keskpaigas tekkis aga Nõukogude võimuladvikus arusaamine, et rahvuskultuuridele suurema hingamisruumi andmine õõnestab Moskva peamisi taotlusi. Nõnda pöörati senine olukord pea peale. "Kultuuritegelasi hakati represseerima ja tapma, erilise tähelepanu alla sattus kirjanik Mõkola Hvõljovõi, kelles nähti ukraina rahvusluse eeskõnelejat," rääkis uurimuse autor, Tartu Ülikooli folkloristika kaasprofessor Anastasiya Astapova.

Vastasseis nõukogude korraga

Ta lisas, et kuigi algselt oli Hvõljovõi tõsimeelne kommunist, pettus ta aja jooksul Nõukogude süsteemis ja pöördus selle vastu. Tema 1927. aastal ilmunud peateose "Metskurvitsad" peategelane Dmõtro Karamazov kehastabki pettumist Nõukogude võimus ja sellega seotud poliitilisi dilemmasid. Teose teine osa konfiskeeriti ja selle saatus on praeguseni teadmata.

Kohaliku kirjandusrühmituse eestvedajana rõhutas Hvõljovõi, et Ukraina kirjanikud ei tohiks alluda Moskva seatud standarditele. Oma meelsust väljendas kirjanik eriti selgelt 1926. aastal ilmunud pamfletis "Ukraina või väike Venemaa", kus ta rõhutas, et ainus viis ukraina kultuuri päästmiseks on kaugeneda Venemaast. "Selle kirjatöö kaudu sai ta laiemalt tuntuks, aga sattus ühtlasi Stalini tähelepanu alla," kommenteeris Astapova. 

Hvõljovõid sunniti oma ideoloogiliste eksimuste pärast vabandama ja rahvuslikest vaadetest lahti ütlema. Tunnistades üldise olukorra halvenemist ja kultuuritegelaste vahistamisi, sooritas Hvõljovõi 1933. aastal enesetapu.

Nõukogude võimu tingimustes sai Hvõljovõist keelatud autor, seevastu kõneldi temast välismaa kogukondades. "Iseäranis pakkus kõneainet "Metsakurvitsate" kaduma läinud teine osa. Üks Ameerika Ühendriikides elav Ukraina päritolu kirjandusuurija väitis isegi, et ta on teist osa lugenud ja teab, kuidas raamatu peategelane pöördub selles kommunismi vastu ja sooritab lõpuks enesetapu, täpselt nii, nagu seda tegi kirjanik ise," rääkis Astapova.

Otsing tähtsam kui otsitav

Nõukogude perioodi lõpus ja 1990. aastate alguse iseseisvunud Ukrainas hakati seni keelatud kirjanikest taas avalikult rääkima, iseäranis just Hvõljovõist. Muu hulgas leiti üles tema varasemalt konfiskeeritud pamflett "Ukraina või väike Venemaa", mis omakorda innustas "Metsakurvitsate" teise osa otsinguid. "Selle teose otsimine on ukrainlastele ja Ukraina identiteedi jaoks väga oluline, kuigi täpselt ei teata, mida see sisaldab. Romaani põhjal vändati 1996. aastal film, 2010. aastal kirjutas üks Ukraina kirjanik sellele järje," märkis Astapova. 

Kaasprofessor lisas, et kadunud teose sisust olulisem on selle otsing: "Teadmatus raamatu asukoha ja selle sisu kohta on andnud sellele peaaegu mütoloogilise tähenduse." Täiendava tõuke sai Hvõljovõi teose ümber toimuv pärast Krimmi annekteerimist 2014. aastal, mil Venemaale vastandumise tuules tehti avalikuks kommunismi ja KGB kuritegudega seotud arhiivid. See andis ka uut hoogu Hvõljovõi teose otsingutele, mille saatusest ja tähendusest räägiti mitmetes telesaadetes ja avalikes loengutes. 

Sõda tõstis huvi ukraina kultuuri vastu

Kadunud või hävitatud tekstide otsimine on Nõukogude okupatsiooni all kannatanud riikide ja rahvaste jaoks ka laiemalt omane. "Taasiseseisvunud Eestis, aga ka näiteks Moldovas ja Rumeenias otsiti küüditamisi korraldanud inimeste nimekirju ja teisi dokumente, mis sisaldavad infot võõrvõimu poolt tehtud kuritegude kohta," selgitas Astapova. Samuti on kadunud käsikirjade otsimine andnud ainest kirjandusteostele, näiteks Dan Browni teosele "Da Vinci kood" ja Umberto Eco romaanile "Roosi nimi".

Astapova märkis, et vastupidiselt Venemaa agressiooni taotlustele on pärast sõja algust huvi ukraina kultuuri ja keele vastu märgatavalt tõusnud. "Kui veel 20 aastat tagasi levis arvamus, et Ukraina on Venemaa osa, siis nüüd nähakse, et see on iseseisev rahvas ja kultuur. Võib arvata, et sõjaga seoses tekib lugusid kadunud asjade ja teoste otsimisest aina juurde," rääkis Astapova.

Uurimustöö ilmus kogumikus Plots: Literary Form and Conspiracy Culture.