Filmis "Voonakeste Vaikimine" on keskses rollis vaimse kõrgklassi mänglevuse ja boamao karismaatilisusega oma ohvreid sööv sarimõrvar Hannibal Lecter. Huvitav, millele võiks sarimõrvar naeratades mõelda. Kas ta väljendab inimesest hoolivat sümpaatiat või püüab ohvrit maha rahustada, et seejärel ära süüa tema harknääre, loputades võis röstitud hõrgu koe alla klaasi Chiantiga? Mida võib ühest naeratusest välja lugeda või siis tõsisest näost, haigutusest, tühjast pilgust jne?

Inimese ilmed sisaldavad hulganisti sõnatut informatsiooni. Sugugi mitte harva öeldud sõnadele vastupidist. Näiteks võib sõnum olla "ma vihkan sind", aga nägu naerab. Kas selline tagurpidine sõnumikonflikt kasutab kontrasti, et rõhutada vastupidist mõtet, ütlemaks, kuidas isegi tagurpidise olukorra kiuste ütleja tegelikult armastab sõnumi subjekti? Teisalt on ka sõnadega öeldus määramatust, võimalusi mõtet ühel või teisel moel tõlgendada.

Sõnadega edastatavat mõtet uurib semantika. Suures pildis jaguneb sõnumist arusaamise väljakutse kaheks. Kompositsioonisemantika püüab mõista, kuidas sõnumi osad, nagu sõnad, nende kombinatsioonid ja omavahelised suhted moodustavad suuremate väljendite, näiteks lausete tähenduse. Seevastu leksikaalne semantika püüab tabada konkreetsete sõnade tähenduslikku olemust.

Kes on kuulanud masina poolt ette loetud teksti, tabab ilmselt aegajalt, et hoolimata korrektsest grammatilisest esitusest on midagi valesti rütmi, rõhutuste ja intonatsiooniga. Paistab, et lugeja ei hooli sellest, mida ta sõnab. See on tõsi, sest masin ei tea isegi, et ta on masin, rääkimata teksti mõtte tabamisest ja selles vajalike rõhutuste või pauside kasutamisest. Sestap on pelgalt tekstilise informatsiooni veatu haldamine tehisintellektile parajalt raske väljakutse. Ülesanne muutub kordades keerulisemaks, lisades teksti juurde lausuja näoilmed.

Inimestena oleme harjunud sõnade, intonatsiooni ja ilmete mitmeti tõlgendatavusega. Võimalik, et suhtlusvigadega kaasneb midagi kasulikku. Vastasel juhul oleks evolutsioon nende tekke arusaamatuse potentsiaalselt surmavate tagajärgedega välja juurinud ja meie suhtlus kulgeks alati matemaatilise täpsusega. Vead võivad olla inimeste kaitsmise huvides, pakkuda osapooltele testimise ja taandumise võimalusi jmt.

Vahest on tegemist fotokaameratest tuttava järk-järgulise semantilise teravustamisega. Inimeste suhtlemises on vaja lakkamatult keskenduda, sest inimlaste mõttemaailm on väga muutlik. Igatahes on suhtluse määramatus harjumuspärane ega põhjusta ebamugavust. Ebamugavaks võib osutuda liigne konkreetsus.

Ometi on konkreetsust nõudvaid olukordi. Üks iseloomulik näide on koolis õpetaja küsimustele vastamine. Ebamäärase jutu puhul nähvab pedagoog, et vastuses puudub sisu vmt. Ühtlasi püüavad paljud õpetajad olla kuivapoolsed ja faktikesksed, lootuses edastada kõige tähtsam ja vältida küllastamast õpilase piiratud tähelepanu belletristiliste kaunistustega. Samal ajal jälgib õpetaja vaikivast klassist õhkuvast sõnatust informatsioonist, kas ollakse tähelepanelikud, kas tuleks muuta tempot, esitada küsimusi, korrata öeldut või käratada tühja pilguga Toomasele, et see ei jääks magama.

Pandeemia sunnil alanud zoomi-tundide kogemusest õpiti, et ekraanil ruudukestest vaatavate laste nägudelt ei saa aru, kas nad saavad aru, vajavad kordamist, teistmoodi seletamist, tegelevad millegi muuga või magavad lahtiste silmadega. Mikrokiipe valmistav Intel otsustas õpetajat aidata tehisintellektpõhise laste nägude valvuriga. Koostöös virtuaalse klassi töövahendeid valmistava ettevõttega Classroom Technologies loodi Zoomi keskkonda nägudelt emotsionaalse seisundi lugemise tööriist.

Mõlemad ettevõtted soovivad anda õpetajale õpilastega paremaks suhtlemiseks täiendavat teavet. Intel väidab, et nende süsteem suudab näoilmetest tuvastada, kas õpilastel on haridusliku sisuga suheldes igav, on nad hajameelsed või segaduses. Virtuaalse õppetöö formaat ei kao ära. Samas vana, paanika korras kasutusele võetud metoodikaga ei tasu jätkata. Kellelegi ei ole saladuseks, et virtuaalsed tunnid kahjustasid õppetöö kvaliteeti. Midagi peab kogemusest õppima, mille üheks märgiks ongi käesolev tehnoloogiline püüdlus.

See ei ole garantii uutest vigadest hoidumiseks. Kriitikud väidavad, et näoilmete või muude väliste signaalide põhjal pole võimalik täpselt kindlaks teha, kas keegi tunneb igavust, segadust, rõõmu või kurbust. Õpetajale võib nutikas abiline tunduda kasulik. Võib-okka võiks ta vaagida küsimust, mida loeks tehisintellekt Zoomi ruudukeses õpetajat tähelepanelikult jälgiva noore Hannibal Lecteri näost. Kas õpetaja harknääre on ohus?

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".