Nii väidavad Ameerika teadlased, kes on nüüd tagantjärele analüüsinud andmeid, mida kogus Pluutolt seitsme aasta tagusel möödalennul NASA kosmosesond New Horizons.

Kelsi Singer Southwesti Uuringuinstituudist Colorados ja ta kolleegid kirjutavad ajakirjas Nature Communications, et Pluuto pinda katavad Wrighti mäe ja Piccardi mäe ümbruses vähemalt 180 tuhande ruutkilomeetri ulatuses jääväljad, mis pärinevad suhteliselt hiljutistest krüovulkanismi ilmingutest.

Jää moodustab neil väljadel lainelisi kivirahnudega pikitud mügarikke, mille sarnaseid ei ole seni mujal Päikesesüsteemis nähtudki.

Singer ja ta kaaslased väidavad nüüd New Horizonsi tehtud pilte ja nende põhjal koostatud topograafilisi kaarte analüüsinuna, et need väljad on tekkinud suhteliselt pehme jää maapõuest välja voolamisel ja kihitisel kuhjumisel. Suurte võimsate jääpursete toimumisest mingeid märke ei ole.

Jää kihilisus viitab, et ulatuslikumaid väljavooluepisoode on olnud mitu. Meteoriidikraatrite vähesus osutab, et jää tulekut on aset leidnud veel geoloogilises mõistes päris hiljuti, vahest veel nii mõnesaja miljoni aasta sees.

Kas uut jääd pinna alt ka edaspidi juurde on oodata, ei oska teadlased arvata: võib-olla on, võib-olla ei ole.

Igal juhul on senine krüovulkanism olnud väga mastaapne. Teadlaste hinnangul on Pluuto põuest ühtekokku välja voolanud rohkem kui tuhat kuupkilomeetrit jääd. Sellise jäähulga liikuma panekuks on kääbusplaneedi sisemus pidanud olema seni arvatust soojem.

Kui nii, siis tuleb tunnistada, et teadlastel ei ole seniajani eriti head ettekujutust, mis Päikesesüsteemi väiksemate kehade sees täpsemalt toimub: geoloogilist aktiivust on seal ehk oodatust rohkem ja külmast tardumusest on asi kaugel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.