Kuigi empaatia on oluline ühiskondlikuks kooseluks, siis traagiliste sündmuste jälgimisel võib liigne empaatilisus jätta inimese negatiivsete mõtete lõksu. See kahjustab vaimset tervist ja võib viia ärevuse ja depressiooni tekkimiseni.   

Viimased võivad omakorda tekitada tõsiseid kognitiivseid häireid, näiteks probleeme mälu ning tähelepanu- ja mõtlemisvõimega. Kui negatiivne informatsioon vallutab meie tähelepanu ja mälu, kurnab see meie vaimseid ressursse, mida võiks muidu kasutada teistel eesmärkidel. 

Mida kauem meeleolulangus püsib, seda keerulisem on säilitada paindlikkust, et näha maailma eri vaatenurkadest. Nii võivad tekkida mõtted, et "olukord ei lõppegi kunagi" või "ühtegi head uudist enam pole", mis soodustab omakorda jõuetus- ja abitustunde tekkimist.  

Uuringud on näidanud, et tehnoloogia mõjutab meie tähelepanuvõimet. Näiteks on teadlased võrrelnud stressitaset kahe eksamiks õppiva rühma vahel, kusjuures ühe rühma liikmed said õppimise ajal pidevalt tekstisõnumeid. Selgus, et nendel, kelle tähelepanu oli häiritud, kulus eksami tegemiseks märgatavalt kauem. Samuti oli kõrgem nende tunnetuslik stressitase.

Seega ei mõjuta tähelepanuvõimet mitte üksnes uudiste negatiivne sisu, vaid ka tehnoloogia, mida uudiste hankimiseks kasutame. Nende kokku panemine võib vähendada meie edukust tööl, koolis ja sotsiaalses elus. Probleemid tähelepanuga võivad omakorda suurendada ärevust ja mõjuda halvavalt meie heaolule. Raskematel juhtudel võib sellest areneda uudiste pidevale kontrollimisele suunatud sundkäitumine.

Halbade tagajärgede vältimiseks on oluline vältida kompulsiivselt uute uudiste otsimist ja näidata üles sitkust, et olukorda kontrollida. Selle jaoks on oluline lubada endale positiivseid tundeid tekitavaid pause. Näiteks võtta ette tegevusi, mida inimene naudib, nagu raamatulugemine, filmivaatamine, pere ja sõpradega kohtumine. Samuti võivad hästi mõjuda trenn ja millegi uue, näiteks keele või muusikainstrumendi õppimine.  

Teine võimalus on hakata mõtestatult tegelema kriisiolukorra leevendamisega, ühinedes näiteks mõne Ukraina inimesi toetava algatusega. Tehes midagi head, käivitub ajus premeerimissüsteem, mis aitab kasvatada kontrollitunnet.

Infokülluse ajastul on oluline panna paika endale olulised eesmärgid ja arendada välja strateegia nende saavutamiseks. Kõige olulisem on säilitada positiivsus ja paindlikkus. Lõpuks pole inimestest üleilmsete probleemide lahendamisel palju kasu, kui nad on ise kurnatud ja depressioonis.