Nobeli kirjanduspreemia auhinnatud matemaatikust filosoofilt Bertrand Russelilt pärineb tähelepanek, et suured demokraatiad kalduvad endiselt pidama rumalat inimest targast ausamaks. Seda eelarvamust kasutavad ära meie poliitikud, teeseldes, et on looduse poolt antust veelgi rumalamad. Umbes 70 aasta tagust arusaama paistab kinnitavat populismi pealetung.

Rumala siirusest rääkides paistab horisondil totaalselt aus aeg. Samas võib olla see miraaž. Kui lugeda Russelli mõtet uuesti, leiame sellest vihje eksitavale eelarvamusele ja seda ekspluateeriva poliitiku valelikkusele.

Saabuva ajastu märkide lugema õppimiseks võiks esmalt teha Google'i päringu, pannes kokku kaks sõna AI ja dumb või stupid ehk "tehisintellekti" ja "rumaluse". Kui jätame kõrvale asjaolu, et ka Google'i otsinguteenus rajaneb tehisintellektil, võib miljonite vastuste põhjal võtta tõesena, et tehisintellekt on rumal. Leida võib isegi tehisliku rumaluse teemalisi sõnamänge.

Poliitikutele liigselt liiga tegemata võib tõdeda, et rumala tehisintellektiga on üks uue põlvkonna poliitiku eeldus täidetud. Katsetusel on teinegi eeldus. Lõuna-Koreas kandideerib presidendivalimistel tehisintellektil rajanev avatar. Tegemist ei ole väljamõeldud tegelasega, vaid Kodanike Võimu parteid esindava Yoon Suk-yeoli esindava kunstliku ekraaniinimesega.

Võimul olevale presidendile konkurentsi pakkuv Yoon saatis aasta alguses kehva edu tõttu oma senise kampaaniameeskonna laiali. Rumaluse puudust ei saanud talle ette heita. End presidendina rahvale pakkuv Yoon oli rahvas usku õõnestanud pisiskandaalide kõrval teatanund, et vaesed ja vähe haritud inimesed ei mõista vabaduse vajadust. Mees tunnistas tehtud vigu ja lubas, et kui talle antakse natukene aega, tuleb ta tagasi uue välimuse ja olemusega.

Vähem kui kuu pärast, 9. märtsil toimuvate valimisteni pole enam kaua ja 26 miljoni elanikuga riigi alamate veenmisel on palju tööd. Valijatega kohtumiste probleemi lahenduseks lasi ta valmistada tehisintellektiga pilditöötluses võltssisu loova nn süvapettuse ehk deep fake tehnoloogia abil endast virtuaalse koopia.

Süvapettuse abil on seni tehtud tuntud tegelaste ja riigijuhtide arvel julma nalja, pannes nendeks loodud tegelased rääkima uskumatuid jutte. Seni ongi domineerinud kartus saabuvast ajast, kui valijates hakatakse valesõnumeid esitavate võltsitud tegelaskujudega külvama ebakindlust ja segadust. Nüüd leidis sama tehnoloogia rakendust poliitilise pettuse spektri teisel serval, esindades poliitikut tema enda kutsumise peale.

Yoon Suk-yeol salvestas esmalt paarikümne tunni mahus teda kajastavat sõnalist ja videomaterjali, mille põhjal kujundas tehisintellekt väga sarnase virtuaalse tegelaskuju. Absoluutset sarnasust taga ei aetud, sest miks teha teine sama kole poliitik, kui võimalus on muuta koopia natukene nooremaks, saledamaks ja rõõsamaks. Lisaks virtuaalsele kehastusele talletas poliitik üle 3000 lausekatke, mille aluselt koostab tehisintellekt teda kehastava tegelase vestevara.

Mõju on üle ootuste hea. Seda eriti nooremate korealaste seas, keda intrigeerib esmajärjekorras tehnoloogia ja selle arvutimängulik testimine. Virtuaalset Yoon Suk-yeoli on külastatud miljoneid kordi ja talle või õigemini sellele on esitatud tuhandeid küsimusi, milledele on elutu tegelane enamasti õigesti vastanud.

Erinevalt mõne aasta tagusest Microsofti loodud inimestega suhtlemisele avatud tehisintellektipõhise avatari Tay juhtumist, püsib korealase avatar poliitiku ja tema uue kampaaniameeskonna etteantud sõnumivoos. Seevastu Tay omandas sellega suhelnud inimestelt vulgaarsusi ja muutus rassistlikuks, seksiteenuseid pakkuvaks Hitleri imetlejaks.

Tehis-Yoon püüab olla inim-Yoonist naljakam ja ekraanile kuvatava maneerlikkusega apelleerida nooremapoolsetele valijatele. Poliitikutele võib naljatamine osutuda kalliks, kui vastaspool leiab väiksemagi võimaluse selle pööramiseks autori vastu. Samas pakub tehisintellektil rajanev esindustegelane taganemistee, kui selle võib lollis olukorras ohverdada, pannes sõnumitega põhjustatud probleemid tehnoloogia süüks. See võib seletada, miks usaldati tehis-Yoonile ka väga tundlikul Põhja-Korea teemal rääkimine.

Hea näide on seegi, kuidas pööras tehis-Yoon osavalt naljaks päris-Yoon Suk-yeoli tabanud pistiseskandaali. Varem prokurörina töötanud Yooni usaldusväärsust õõnestas sobimatute kingitusena ehitusfirmalt saadud maitsvad puuviljakorvid. Mille peale kunstlik Yoon tunnistas, et teda hurmaad ega melonid ei köida, teda köidavad inimesed.

Saab näha, kas tunne on vastastikune. Käsil on tõsiseltvõetav sotsiaalne eksperiment, mille sobivust poliitikas pole korralikult testitud. Võib vaid ette kujutada, kuidas nähtuse metsikumaks muutumise tulemusel hakkame kohtama väsimatult ning just meie huvide ja probleemidega arvestavate poliitikute nooruslikus elujõus naljatlevaid ekraaninägusid. Kuigi valitav inimene lebab ise samal ajal otsustamatuse stressist murtuna psühhoterapeudi diivanil.

Pärast esmast elevust võib pikas plaanis tulemus olla valimishuvi täiendav hääbumine. Selle jätkuna on ka valijate asendumine virtuaalsete tegelastega. Siis pole enam rumalaid ega tarku inimesi, aususest rääkimata.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".