Andreas Roepstorff, te olete ulatusliku epideemiaaja käitumise ja suhtumiste uuringu HOPE projekti kaasjuht. Mis on teie jaoks olnud selle projekti kõige olulisemad ja huvitavamad järeldused?

Ma arvan, et on olnud huvitav vaadata, kuidas me rahvana ja meie võimud on suutnud situatsiooni muuta. On olnud ennustamatu viirus, see muutub pidevalt ja mulle on väga muljet avaldanud, kuidas inimesed on suutnud neid muutusi vastu võtta ja vastavalt reageerida. Võime dünaamiliselt reageerida vaktsiinide ja viiruse suhtes tundub olevat väga oluline.

Palju ebastabiilsust on olnud. Me ei tea, mis homme saab, kas ma olen haige või on mu pere haige ja ma pean kogu oma päevaplaani ringi tegema.

Jah, rohkem kui miski muu on pandeemiat iseloomustanud suur ebakindlus. Me ei tea, mis juhtub homme, alguses me ei teadnud, milliseid vaktsiine usaldada ja milliseid mitte, milliseid lugusid usaldada ja milliseid mitte. Aga ma arvan, et üks edu võti pandeemiaga hakkamasaamisel on olnud leida viise selle ebakindlusega hakkama saada.

Kõige intrigeerivamad teemad on olnud piirangud ja vaktsiinid. Millised on olnud taanlaste suhtumised neis vastuolulistes küsimustes?

Alustades vaktsiinidest, siis Taanis valitseb väga suur valmisolek end vaktsineerida. Ligi 80 protsenti elanikkonnast beebidest 100-aastasteni on vaktsineeritud ja vaktsiinid on üldiselt hästi vastu võetud. Mitte kõik ei arva, et see on suurepärane asi ja mõned inimesed ütlevad, et nad ei taha vaktsiini, aga enamik elanikkonnast on vaktsiine kogu aeg toetanud.

Piirangutest rääkides, siis paljud meie piirangud olid pigem soovitused, eriti mis puudutab eraelu ja kodu, siis meil olid soovitused, kui palju inimesi võib külla tulla ja kellega võib suhelda, aga taanlased on üsna head selliste soovituste ühtses järgimises. Mitte kõik ei kiida neid heaks, aga inimesed käituvad üldiselt üsna ühtemoodi, isegi kui nad ei kiida üldist ideed heaks.

Kui palju Taanis on olnud skeptitsismi ja proteste? Paljudes riikides on näha palju polariseerumist ja proteste.

Päris suur osa taanlastest, umbes 30 protsenti leiab, et piirangud on olnud liiga karmid, aga see ei ole muutunud vägivaldseteks protestideks. On üsna väike vähemus, kes leiab, et tuleks tänavale protestima tulla. Samuti on poliitikas enamik poliitilisi parteisid enam-vähem ühel meelel olulisemates otsustes ja nad on leidnud, et olulisem on luua üksmeelne tegevusplaan kui vaielda nende küsimuste üle. Tundub, et pandeemias on väga oluline, et inimesed tegutseksid kiiresti ja koordineeritult. Näiteks oli Taani väga pikaldane näomaskide kasutusele võtmisel, pikka aega peeti seda kasutuks asjaks, siis otsustati, et see on ikka hea mõte ja üleöö hakkasid kõik seda kandma. Ja kui otsustati, et näomaske pole enam vaja, siis kadusid need samuti päevapealt. Kas on hea või halb asi nii ühtselt tegutseda, seda ma ei oska öelda, aga nii see on selgelt olnud.

Te tundute tõepoolest olevat õnnelik rahvas ja suure usaldusega üksteise ja valitsuse ning riigi vastu. Aga ma nägin teie artiklit New York Timesis, mille pealkirjas olid sõnad "rasked õppetunnid". Miks selline pealkiri?

Meil olid eelmisel aastal hullumeelsed juhtumid, kus Covid-19 levis naaritsate hulgas ja leiti, et see ka muteerub naaritsate seas ja see võib liikuda neilt tagasi inimestele. Väga lühikese etteteatamisega otsustati, et kõik Taani naaritsad tuleb hukata. Tuli välja, et see otsus, mis hävitas kogu tööstusharu ja paljude inimeste töö, oli võetud vastu ilma juriidilise aluseta. Selle usalduse pahupool võib olla see, et mitte keegi ei kahelnud selles, et mitte keegi ei süvenenud sellesse.

Usalduse pahupool võib viia otsusteni, mis ei ole sobivaimad ega juriidiliselt korrektsed. Nii et suure usalduse määra pahupoolena ei pruugi inimesed leida võimalusi eri arvamuste väljendamiseks. Ma arvan, et taanlased on olnud väga kiired tegutsejad ja väga kiired ühtselt tegutsejad, aga vahel läks usaldus isegi peaaegu üle piiri.

Üldiselt on usaldus ja ühtekuuluvus ühiskonnas siiski väärtuslikud. Miks need Skandinaavias nii tugevalt arenenud on?

Ma arvan, et võimud ja eelkõige terviseametid on olnud päris head selles, et nad olid väga täpsed öeldes, mida nad teadsid ja mida nad ei teadnud. Näiteks vaktsiinide puhul algasid mingil hetkel arutelud, kas AstraZeneca on tõhus vaktsiin ja millised on tema kõrvaltoimed. Taani terviseametkonnad tulid üsna aegsasti välja seisukohaga, et antud olukorras see vaktsiin ei ole parim. Ja selline oma seisukohtade ümber vaatamine tegelikult suurendab usaldust, mitte ei vähenda seda. Suutlikkus õppida olukorrast, jagada oma ebakindlust ja jagada oma teadmisi on ülioluline usalduse loomisel. Usaldus ei peaks olema pime, see on midagi, mida pidevalt taasluuakse ja läbi räägitakse. See on olnud Taani terviseametkondade tugevus, et nad on olnud üha paremad oma ebakindluse ja teadmise jagamisel rahvaga, võimaldades meil kaasa mõelda.

Nüüd on Taanis kõik piirangud kaotatud. Paari päeva jooksul, mil ma olin Kopenhaagenis, nägin ma ainult naeratavaid nägusid, kõik olid rõõmsad, et ei ole enam maske ja kõik on lubatud. Kas see on üldine suhtumine või on mõned inimesed ka mures ja nad on lihtsalt kodus ja ei tule välja?

Loomulikult tundub hullumeelne piirangud kaotada ajal, mil nakatumismäärad on kõrgemad kui kunagi varem. Samas tundub, et omikroni tüvega ja kõrge vaktsineerituse määraga jäävad küll paljud inimesed haigeks, aga valdava enamuse jaoks ei kesta see kaua ja ei ole tõsine. Ma arvan, et see on olnud julge, võib-olla ülemääragi julge katse öelda, et me oleme uues olukorras, enam ei ole tegemist haigusega, mis antud oludes ja antud vaktsineerituse taseme juures oleks ühiskonnale ohtlik, nüüd tuleb võtta rohkem isiklik vastutus sellega hakkamasaamisel. See tundub toimivat.

On koole, kus ainult kaks-kolm last on klassis, sest kõik teised on kodus omikroniga. Samuti töökohtadel selgub, et paljud inimesed ei ole kohal. Aga on palju üksteisest hoolimist selles olukorras ja selle aktsepteerimist, et kuigi ei ole enam piiranguid, tuleb ikkagi käituda tähelepanelikult ja mõistlikult ning hoida üksteist, see tundub praegu hästi toimivat.