Kusagil 15. sajandil levis Euroopas parteipooldajat tähistav sõna, mis omandas umbes saja aastaga sõjalisema varjundi ja kaldus tähistama meie mõistes metsavenda. Itaalia- ja prantsuskeelses algvormis kõlas see partisan või partigiano.

Normannide vallutustest aastal 1066 kuni 15. sajandi lõpuni räägiti praegustel Inglismaa aladel keelt, mida tuntakse kesk-inglise keelena. Toona kasvatas impeerium merelaevastikku, mille jaoks raiuti palju metsa. Puuraidureid kutsuti toonases keeles hakker.

Pooltuhat aastat hiljem säilis sõna foneetiline vorm, aga muutusid kirjaviis ja mõte. Sündis kontseptsioon häkkerist, kellestki esialgu entusiastlikust tüübist, kes oskas tungida arvutite keerukasse elukorraldusse. Tulenevalt arvutitega loodava väärtuse kasvust, hakkas süsteemidesse tungimise ajend kalduma kuritegevuse poole. Sõnaga kaetavate tegelaste spekter muutus üha kirjumaks ja praeguseni vaieldakse, keda võib üleüldse häkkeriks nimetada.

Järgmiseks soojas toas, latte-tassi taga areneva vaidluse sisuks võib kujuneda küsimus, kas partisan võib samuti häkker olla? Partisani käest ei tasu seda küsida, sest vaidluse ägestumisel on tal ka päris relv. Samuti ei ole iga partisan häkker. Rääkida võiks uuest partisanist, kes on ühtlasi häkker. Tegemist pole igavust peletava sõnamänguga. Nähtus võtab selgeid kontuure ja kõik viitab uue fenomeni eristamise vajadusele.

Infoga seoses kasutatakse ruumi mõistet. Inimestele tuttavat kasutatakse metafoorina muidu ebamäärases nähtuses orienteerumiseks. Loogiline jätk oli fantaasia ja taju toitmine digitaalse sisuga ning asuti rääkima virtuaalsest keskkonnast. Meediumis liiguvad reaalses maailmas loodud andmed, kus neid hoitakse ja manipuleeritakse, et teha nende reaalsusesse tagasi jõudmisel midagi kasulikku, näiteks juhtida raudteetransporti. Miks mitte teha seda ka minevikus partisanide poolest tuntud Valgevene raudtee liiklusega?

Aastakümneid diktaatorlikult valitsetud Valgevene poliitiline kliima on muutunud rahutuks. Elujärg on halb ja Covid-19 tegi seda veelgi halvemaks. Kuis eriti palju kehvemaks olud enam minna ei saa, on jäänud vähe, mida karta ja riigis puhkesid massilised protestid. Sealse juhtkonna ainuke tõsisem toetaja on idanaaber Venemaa, mis on olnud viimased kaheksa aastat kurnavas sõjalises konfliktis ühise naabri Ukrainaga.

Võimalik, et kummagi riigi poliitiline ja majanduslik valu on jõudnud ägenemise faasi. Venemaa ähvardab Ukrainat vallutussõjaga ja kasutab strateegilise eelise loomiseks Valgevene territooriumi. Raske sõjatehnika transpordiks kasutatakse raudteed.

Ajalugu kordub. Teise maailmasõja ajal ründasid Valgevene ja Ukraina partisanid Saksa vallutusarmee tarneahelat. Toona toimus kõik vahetult – füüsilises maailmas, relvade ja lõhkeainete abil.

Praeguseks on suur osa mehhaanilist ja inimeste tehtavat tööd muudetud infopõhiseks, milles asetleidva rikkumiseks peab tungima virtuaalsesse ruumi. Tavasilmale nähtamatu maailm koosneb äärmiselt korrapärasest struktuurist ja loogilistest sõlmedest. Digitaalsete relvadega segadust tekitades muutub nähtamatus maailmas toimuv kõigile tajutavaks näiteks häiretena rongide töös.

Rühm, kes nimetab end "küberpartisanideks", väidab, et on tunginud Valgevene raudteetransporti juhtivasse infosüsteemi ja kahjustanud selle töö juhtimiseks kriitilist andmekogu. Partisanirünnaku tulemusel olevat häiritud kogu raudtee teenus üle riigi paiknevatest rongijaamadest kuni tolliprotseduurideni. Juhul kui süsteemi omanikud pole suutelised tööd taastama, peaks tekkima segadus nii tsiviilotstarbelises rongiliikluses kui ka lõunanaabri rünnakuks valmistuva Venemaa sõjatehnika laialivedamises.

Esialgu püütakse tekitatud kahjusid piirata, jättes töösse raudteel ohutust tagavate süsteemide talitused, sealhulgas autotranspordi ülesõiduristmike semaforide toimimise. Partisan-häkkerid hoiatavad, et vajadusel võivad nad ka selles töölõigus kahju külvata, juhul kui suudetakse tagada süütute inimeste ohutus.

Küberpartisan-häkkerid nõuavad, et Valgevene loobuks Venemaale naaberriigi ründamiseks oma territooriumi jagamisest, kuna tegemist oleks sisuliselt Valgevene okupatsiooniga. Vaatlejate hinnangul liigub Valgevene raudteedel umbes 200 Venemaa sõjatehnikat ja isikoosseisu transportivat rongisüsteemi. Tavapäraste ühisõppuste ajal on vastav arv olnud umbes kümme korda väiksem.

Partisan-häkkeritel on lühike ajalugu, sest nad on Valgevene virtuaalmaastikul tegutsenud vähemalt paar aastat. Seni on nad rünnanud riigiameteid. Näiteks on nad tunginud politseitöötajate ja informaatorite ning passibüroode andmebaasidesse, kuulanud pealt ametkondlikke telefonikõnesid ja rünnanud riigipeale tulu toovaid riiklikke ja eraettevõtteid.

Avalikus vaimus osatakse fantaseerida põlevate laipadest ja purustatud elukeskkonnast, mistõttu osatakse karta nn kuuma relvakonflikti. Abstraktsema kübersõja tunnetus on puudulik, mistõttu võib tunduda idee konfliktide veretust lahendamisest isegi romantiline. See on sügavalt ekslik, arvestades, kui tõhusalt õnnestub inforuumist sõltuvat elanikkonda manipuleerida ja otseselt nende elu ohustada. Juba praegu on viidud küberruumi kriitiline osa eluks vajaliku taristu toimimiseks protsessidest, näiteks sõltuvad sellest nii haiglad kui ka veevärk.

Küberruumis käib ammu reaalne sõda, mistõttu oleks juhtuva iseloomustamine häkkerite kuritegevusena enesepettus. Märgatava osa elanikkonda tabavatest rünnakutest sooritavad metsavennad-häkkerid.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".