Sõnakasutuse mugavuses kipume pidama tarkuse vastandiks ekslikult lollust. Tarkus on midagi sellist, mida ei saa anda, aga mida saab igaüks hankida. Personaalne, isegi intiimne saavutus, mille sisuks on kogemus. Tarkus on suhteline, st kellelgi on seda teistest rohkem või vähem. Viimane tuleneb teadmiste rakendamise kogemusest ja on seotud aktiivselt elatud ajaga.

Mõelda võib pika praktikaga arstile, kes teab kogemusest, et antud olukorras levinud ja patsiendi poolt eelistatud ravim soovitud tulemust ei anna. Tark oleks ravi muuta. Tarkus eeldab julgust, sest mis sellest kasu on, kui targemat valikut ei julgeta teha. Lühema praktikaga tohtril puuduks vastav kaemus, mistõttu juhinduks ta õpitud üldjuhtumitest. Tulemus oleks halb, sest otsus pole piisavalt tark. Seega on tarkuse vastand kogemuse puudumine.

Lapsed võivad olla naiivsed ehk rumalad, sest neil napib teadmisi ja kogemusi. Samas võivad nad olla targad selles osas, mida nad teavad. Paljud targad peavad end samuti rumalateks, sest aja jooksul uut avastades süveneb paratamatult arusaam, et nad teavad vähem, kui seni uskusid. Lollus on kogemuse eiramine ja tegemist pole julgusega. Pigem saab seda nimetada mõttelaiskuseks, soovimatuseks kohtuda ebakindlusega ja hirmuga tunnistada teadmatust. Enamik lolle kipuvad olema seejuures täiskasvanud.

Tosina aasta eest küsis Nicholas Carr, kas internet muudab meid lollimaks. Ta pidas ohuks valmis vastuste rohkust. Üha vähem juureldakse nende tähenduse kallal, luues ja tarbides lühidaid, püreelaadselt ette mälutud infopalu. Isegi küsimused kaovad ja allesjäänuid ähvardab sisutühjus. Otsingumootorid õpivad esimeste küsimuste põhjal järgmistele küsijate vastuseid ette aimama. Oleks ju mugav vaid mõne märgusõnaga informatsiooni õngitseda viisil, et ei peaks küsimuse pärast pead vaevama.

Mugavusega harjutakse. Seejuures jääks märkamata mõtestatud küsimuseta loovutatakse juhi ja valvuri roll ning ajju pääsevad voolama mujal, teiste valmistatud infopalad ja juhised. Kaob võime eristada allikate usaldusväärust ning ühtlasi unustatakse, ignoreeritakse ja ei osata märgata ega kasvatada enda kogemuse tarkust. Taoline olukord soosib lolluse pealetungi. Sellele vihjas Umberto Ecco, rääkides enne maisest elust lahkumist internetiajastuga kaasnevast imbetsillide invasioonist.

Aeg-ajalt võiks pingutada ja küsida, kas Carril või Eccol on õigus ja kui kaugele oleme hoiatustega võrreldes jõudnud. Selle kontrollimiseks annab võimaluse inimkonna ühiseks kujunenud inforuumi nutikust kodudesse vahendava tarbijaliidese juhtum. Tehnoloogiliselt on selleks nn nutikas kõlar, täpsemalt Amazoni Alexa häälassistendina tuntud seade.

Uudse seadme omamist on raske kellelegi ette heita. Põneva ja osaliselt ilmselgelt abistava koduautomaatika taustal tasub küsida, kas ja kui palju selle kasutamisega kaasneb mõtlemist. Iseenda kohta hinnangu andmisel võidakse sattuda eksitavasse lõksu, mistõttu on parem küsida, kui palju "kõik need teised" seda teeksid?

Lugu vormus toredas kodus, kus ema koos 10-aastase tütrega sooritasid Youtube'i sportliku instruktori pakutud põnevaid kehalisi harjutusi. Tegevuse lõpuga kaasneva igavuse pealetungi tõrjumiseks küsis tütar Alexa käest, et see soovitaks talle mõnd huvitavat väljakutset. Interneti ruumis treenitud mõistusega masin pakkus, et tüdruk võiks tõmmata mõne seadme pistiku seinast niipalju välja, kuni näeb voolu all olevaid metallist klemme. Hea trikk sünniks, kui ta paneks seejärel mõne mündi kahe elektroodi vahele.

Laps oli tark ega kuulanud Alexa soovitust. Lapsevanem ilmselt kahtles lapses ja püüdis kiiresti sekkuda. Nõnda hüüdis ta hoopiski Alexale – "ei, Alexa, ei!" Twitteris kiitis siiski ta ka tütart, et ta olevat piisavalt tark millegi taolise tegemiseks. Nii võikski loo lõpetada ja pidada juhtumit lihtsalt toredaks väikeseks meelelahutuslikuks lookeseks.

Kui aga õige prooviks korra mõelda ja kogemusi koguda. Mündiga eluohtliku elektrilöögi korraldamise idee korjas Alexa internetist, kus see oli nn mündi väljakutsena TikToki ja sotsiaalmeedia toel umbes aasta juba ringelnud. Normaalse mõistusega maailmas sureks taoline lollus isoleerituna välja. Selleks piisanuks minimaalsest tarkusekübemest. Lolluse vastand ei ole tarkus, vaid mitte-lollus – suutlikkus vältida ilmseid vigu.

Antud huvitav väljakutse levis aga aastajagu inimeste klikkide toel, imbus siis tehisintellektiga nutika seadme abil kodusesse turvalisse keskkonda ja vormus seejärel kümne-aastastele ajaviiteliseks nõuandeks See sunnib küsima, kuhu kadus inimkonna väidetav arukus.

Kas ainuke lootus ongi laste tarkuses, kuniks nad pole veel jõudnud piisavalt internetti kasutada? Iseenesest polekski see üldse paha mõte. Mida teha aga täiskasvanutega ja uueks aastaks soovida? Soovin, et jääksite ellu, pannes mündi elektripistikusse!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".