Novaator avaldab ülevaate Moldau teadustööst ja tema Tartu Ülikooli kolleegide järelhüüde.

Heino Moldau sündis Ida-Virumaal Püssis, õppis Kiviõli Keskkoolis ning lõpetas seejärel Tartu Ülikooli 1959. a. geofüüsikuna. 1959-1992 töötas ta Teaduste Akadeemia Astrofüüsika ja Atmosfäärifüüsika Instituudis, kus pidas ametikohti meteoroloogist juhtivteadurini. Aastail 1992-2013 töötas Moldau Tartu Ülikoolis, kus vastutas oma uurimisrühma eest ametites dotsendist erakorralise professorini.

Moldau kaitses füüsika-matemaatikakandidaadi väitekirja "Taimelehtede hajutamisomadused" 1966. a. Tartu Ülikoolis ning doktoritöö taimefüsioloogias "Taime transpiratsiooni ja fotosünteesi matemaatiline modelleerimine mulla niiskusstressi tingimustes" Taimefüsioloogia Instituudis Moskvas 1985. aastal. Ta oli Eesti Taimefüsioloogide Seltsi esimees (1989–1993).

Moldau teadustee algas päikesekiirguse ülekande uurimisega Maa atmosfääris; edasi tulid uuringud, mis olid seotud taimelehtede optiliste omaduste ning kiirguse neeldumisega lehestikus. Järgmine teemadering käsitles taimede transpiratsiooni, fotosünteesi ja hingamise mõõtmist ning matemaatilist modelleerimist. Saadud tulemused panid aluse tänasele kõrgetasemelisele taimefüsioloogia koolkonnale Eestis.

Moldau teadusuuringud ilmusid teadusartiklitena rahvusvahelistes ajakirjades ning monograafiatena. Kokku on ta avaldanud üle 70 publikatsiooni, mida tsiteeritakse jätkuvalt palju. Moldau uuringutel oli ka rida praktilisi väljundeid: fotosünteetiliselt aktiivse kiirgusvoo mõõtmine, taimekoosluste kaugseire ning taimkatte kiirgusrežiimi modelleerimine.

Ühe tema monograafia tõlkis USA kosmoseagentuur NASA inglise keelde, et selle alusel välja töötada metoodika Nõukogude Liidu viljasaakide ennustamiseks satelliitpiltide abil. Viimastel aastatel uuris Moldau taimelehtedes stressi tõttu vallanduvaid kaitsereaktsioone.

Alates 2006. aastast panustas Moldau TÜ tehnoloogiainstituudi taimsete signaalide uurimisrühma käivitamisse, eriti töörühma ainulaadse gaasivahetusaparatuuri loomisse. Koos kraadiõppuritega uuris Moldau müürlooga õhulõhede sulgumise regulatsiooni ning jõudis olulise läbimurdeni sulgrakkude aeglast tüüpi anioonkanali identifitseerimises. Saadud tulemused avaldati ajakirjas Nature ja uurimustsükli "Taimede stressitaluvus" eest omistati Moldaule koos kolleegidega 2010. aastal Eesti Vabariigi teaduspreemia geo- ja bioteaduste alal.

Lisaks teadustööle oli Moldau hinnatud juhendaja ja õpetaja, suutes käsitleda taimedes toimuvaid keerulisi füüsikalisi protsesse lihtsalt, selgelt ja vürtsitatult seikadega praktilisest taimekasvatusest. Juhendajana oli Heino kannatlik, abivalmis ning rahulik, kuid samas nõudlik ja täpne. Mitmetest tema juhendatavatest on saanud iseseisvad rühmajuhid.

Moldaud iseloomustas väärikas tagasihoidlikkus, delikaatsus ning isikupärane huumorimeel. Ka pensionipõlve pidades säilis Moldau huvi teaduse vastu, ta oli kursis ilmuvate artiklitega ning sekkus aeg-ajalt oma vahedate mõtetega taimsete signaalide uurimisrühma kirjavahetusse. Viimased, toetust ja innustust sisaldavad kirjad kolleegidele kirjutas ta lesk Malle abil vaid paar päeva enne lahkumist.

Head teed, Heino, sa olid suurepärane kolleeg ja inimene! Sügav kaastunne lesele ja pojale perega.