Aeg-ajalt unustavad midagi kõik ja enamik kogevad vanemaks saades sagedasemaid mäluhäireid. Aastatega koguneb ka rohkem, mida meeles pidada. Pole siis ime, kui jälle on need pagana võtmed, äraandlik rahakott või nurjatu mobiiltelefon teadmata kohas. Kadunud asjadega kaasneva meeleheite külm haare on kõigile tuttav. Kas selline ongi algav dementsus?

Võrreldes proosalisema unustamisega juhtub asjade kaotusi dementsusega inimestel sagedamini. Peamise erinevusena ei suuda dementsusega inimene oma samme uuesti meenutada ega korrata, et kaotatud asi leida. Tavalisema väsinud või hajameelsete meelte unustamise puhul suudetakse kaotuse olukorras seniseid samme, tegevusi ja asukohti meenutada. Enamasti piisab kaotatu leidmiseks juba sellest.

Olgu põhjuseks vanemaealiste elanike kasvav arvukus, tähelepanu koormav infotulv, asjade paljusus või kõigi kombinatsioon, asju kaotatakse palju sagedamini, kui seda osatakse märgata. Mõnedel andmetel kulub inimestel päevas keskmiselt kümme minutit vajalike asjade otsimisele, ehk aasta peale kokku umbes 2,5 päeva. Päris valus, arvestades, kuidas vaevalt peab keegi otsimise tusasegasele pingele ühte jutti vastu rohkem kui paarkümmend minutit.

Kõige sagedamini otsitavad esemed on võtmed, prillid, telefon ning dokumendid. Kadunud asi polegi seega alati väärtuslik. Kaotamise sündmus võib süüdata aga protsessi, mille tulemusel lahvatavad suhtekriisid, tehakse kahetsusväärseid ja mõnikord rahaliselt kulukaid otsuseid, kahjustatakse usaldust, laotakse vundament solvumisteks jne. Hea ärivaistuga ettevõtja hoomab taolisi elukvaliteedi langusega seotud probleeme.

Teine vajalik omadus on märgata tehnoloogia arenemise tulemusel sündivate iseseisvate võimaluste kombinatsiooni.

Hea oleks veel kolmaski omadus – näha pakutavast lahendusest kaugemale. Teisisõnu, mis muutub harjumuspärases maailmas, kui lisada sinna mõnd probleemi lahendama asuv uus teenus? Enamasti jääb kolmas omadus välja arendamata. Keskendugem kõige pealt esimesele kahele.

Asjade kaotamisega seotud emotsionaalne ja materiaalne kulu on tervele maailmale tuttav probleem. Levinud lahendus oli sildistada asju omaniku nimega. Ebamugava hetke hinda ei peetud piisavalt kõrgeks, et see ajendanuks tehnoloogiliste lahenduste arendamist.

Vaja oli oodata, kuni tehnoloogia jõudis mobiilsete seadmete arengus küpsuse tasemele milles uue normaalsusena asuti rääkima asjade internetist. Andmeside levik, elektroonika komponentide ning akude areng ja kaasnenud hinnalangus lubasid mõelda kadunud asjadega seotud teenuste arendamisele.

Esimesed ja kõige odavamad lahendused kasvasid vanast, kui kaotatavate asjade külge kinnitati digitaalsete koodidega sildid või ripatsid. Strateegiliselt kavala uuendusena saadi süsteemi toimimiseks vajalik, kuid kallis tehnoloogiline komponent kadunud asja leidjalt. Tema sisestas koodi oma mobiiltelefoni ja sealt edasi oli kadunud eseme ühendamine omanikuga lihtne infoülesanne.

Poolpassiivse lahenduse puudusena ei saa omanik ise midagi teha, vaid peab lootma kellegi lahkusele ehk heale õnnele. Järgmise arenguna loodi elektroonilised, aktiivsed märgised, millega sai vastava seadme või mobiiliga ühendust võtta. Näiteks oli võimalik vilgutada suurel parkimisplatsil raskesti leitava auto tulesid, panna kadunud võtmehoidja piiksuma jne. Osa sellistest seadmetest teavitasid ka kadunud asja omadustest, temperatuurist jmt.

Kõige hiljutisem areng on märgised, mille asukohta kuvatakse kaardil. Lühikese ajaga tärkas mitmeid kadumist vältida aitavate seadmete ja teenuste arendajat. Neist kõige vägevama on Apple, mis tuli selle aasta kevadel turule mündi suurust võtmehoidjat meenutava AirTagiga. Huvitava ääremärkusena on hea teada, et teenus kasvas välja varasemalt arendatud inimese otsimise teenusest Find My Friends.

Viimane rajanes vabatahtlikul otsusel jagada oma nutiseadme asukohta, tänu millele oli võimalik sõbraga kohtuda. Loomulikult juhul kui otsitav seda soosis. Asjade käest luba ei küsita. Nende külge riputatakse AirTag, mille tulemusel on need nüüd alatiselt asjade interneti loodud võrgus. Üks suur probleem lahendatud!

Sellega lisandus aga mitu uut. Ootamatult avastati, et seni peamiselt spioonifilmidest tuttav isikute elektrooniline jälitamine on nüüdsest võimalik tavalisematele inimestele. Kasvõi kaotatud asja pärast tülli läinud paari jaoks, mille osapooled sepitsevad sündmuse teravusest ajendatuna kättemaksu. Isegi varastel on nüüd uus tööriist.

Kanada politsei teatas, et nutikat tehnoloogiat on asutud kasutama kalliste autode varastamiseks. Kalli auto külge kinnitatud AirTagi abil on lihtne jälgida, kus auto omanik liigub ja millal on varastel mugavam sõiduk ära hiivata.

Eelmisel kuul avastas Lõuna Aafrikas elav naisterahvas telefonist teate, milles hoiatati teda jälitamise eest. Telefoni ilmus sõnum, mis küsis, kas ta teab, et temaga käib pidevalt kaasas AirTag. Loomulikult ta seda ei teadnud. Lähemal uurimisel leidis ta auto küljest teibiga kinnitatud AirTagi. Politsei kahtlustab, et tegemist oli kuriteo kavandamisega, kuigi üks kuritegu leidis juba aset, milleks on inimeste loata jälitamine.

Lõpetuseks kolmandast tehnoloogiaarendajalt oodatavast omadusest, milleks on pakutavast lahendusest kaugemale nägemine. Toodud uute ebamugavust tutvustavate näidete kõrval on vahest veelgi huvitavam järgmine tehnoloogiline arengusamm. Seda kajastab lõuna-aafriklanna juhtum. Nimelt pidi Apple lisama uuemasse operatsioonisüsteemi inimestega kaasa liikuva, kuid soovimatu nutimärgiste tuvastamise lisateenuse.

Uue toote ja teenuse efekt voolab kaugemale selle arendaja esialgsest visioonist ja äriplaanist. Nutimärgis pidanuks traditsiooniliselt olema Apple'i ökosüsteemi osa, kuid ei jäta kõrvale ka Androidi kasutajaid. Nüüd on neilegi valmistatud AirTage tuvastav rakendus.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".