Internet suigutas kümned harjumused unustuse hõlma

Internet näitlikustab, kuidas iga uus tehnoloogia viib kümnete harjumuste unustuse hõlma vajumiseni. Et sellega koheneda, tuleks mõelda ajale, mil kasutusele tuleb krüptoraha või tehisintellekt saavutab küpsuse, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Millal keegi koges viimati healoomulist hoolimatust? Seda lapsepõlvest pärit vabadust, kui vanemad su mingiks ajaks ära unustavad ega tea, kus sa oled, kellega oled või mida teed. See oli täiesti normaalne, hea ja kasulik iseseisvus, mis aitas täisealiseks saada.
Sellist vabadust vajavad ka täiskasvanud. Keegi võis kogeda seda tunnet võõra linna hotellitoas, kus ta ei tundnud kedagi, keegi ei tundnud teda, keegi ei teadnud ta asukohta ja keegi ei püüdnud teda kätte saada. Ta oli korraks vaba! Sellist olukorda on aga üha raskem saavutada. Kuna kõik on internetis, enamasti teada asukohaga ja kohustusega olla pidevalt saadaval.
Healoomuline hoolimatus on vaid üks sajast asjast või nähtusest, millest internetiajastul ollakse ilma jäämas. Loetelu nendest kogus raamatusse Pamela Paul. Ta toob välja sada asja, mille oleme interneti tõttu kaotanud.
Olgu selleks kasvõi halvad fotod. Kunagi saatis pilditegemist enamasti väike põnevus, kuna tulemus selgus alles siis, kui film oli ilmutatud ja selle järgi valmistatud fotod. Natuke imelike ilmetega naljakaid pilte leidub igas koduses fotokarbis või -albumis. Internetiajastu digitaalsete kogude pildid on enamasti kiretud, üleliia valitud ja magedalt tuunitud.
Pamela meenutab isegi mõtterännakuid endiste poiss-sõpradega. Kunagi oli aeg, mil pärast suhte lõppemist kadusid inimesed teineteise orbiidilt. Alles jäi vaid aeg-ajalt tärkav küsimus, mis püüdis oletada, mida teine pool võiks teha ja kus olla või siis püüti ta täielikult unustada, kuni märgati juhuslikku abielu- või surmakuulutust.
Interneti tõttu on võimatu unustada ja distantseeruda. Suhtlusvõrgustikus säilivad lingid kui mitte otse, siis sõprade ja nende sõprade kaudu joonistuvad kõik senised suhted virtuaalsele radarile.
Enam ei saa isegi asju maha magada ja kuulda toimunust hiljem. Selle asemel on tärganud "fomo" – arusaamatu hirm miski maha magada. Tunda, nagu maailm ei saaks ilma sinuta olla, kuigi tegelikult ju saab. Internet on toonud nakkava nõrkuse – suutmatuse olla iseseisev ja mõnda aega omaette ning suutmatuse lasta maailmal olla iseseisev.
Kadumas on veel tõelise kohalolemise kogemus. Midagi, mida ei saa enam läbi elada ei koos ega üksi olles, kuna erilisi hetki püütakse reflektoorselt fotografeerida ja kiiresti edastada. Oluline ei ole ju see, mida sina koged, vaid teistele näitamine, mida neil pole ja mis jääb tõele au andes sul endalgi saamata.
Keegi ei peatu ega püüa tabada hetke oma sisemise fotoaparaadiga, mille talletatud tunnetus ongi heaolu. Selle puudumise ängile otsitakse rohtu teadveloleku harjutamisest. Unustamata sedagi ütlemast, et seda tingimata teistele teada anda.
See oli vaid väike osa pikemast asjade muutumise käsitlusest. Tegemist ei ole mustvalgete, õige-vale-valikutega, vaid millegi harjumuspärase muutumisest, teadmata, kas seda protsessi peabki tingimata vaagima hea ja halva teljel. Muutusele võiks mõelda hoopiski teise nurga alt.
Tehnoloogiamaailma arenguid aastakümneid tähelepanelikult jälginud ning mõtestada püüdnud Kevin Kelly pöörab tähelepanu kahte tüüpi tehnoloogiaprobleemidele.
Esimest põhjustab puudustega tehnoloogia. Teise tüüpi kuuluvad suurepäraselt töötava tehnoloogia tagajärjed. Viimased on probleemsemad, kuna nende lahendamiseks peab muutma kultuurinorme ja arendama sotsiaalset fantaasiat, st et inimene peab nendega hakkamasaamiseks oma elu kohandama. Pamela Pauli toodud näited kuuluvad peamiselt teise probleemide klassi.
Kevin Kelly kasutab ühe näitena näotuvastustehnoloogiat. Praegu on see esimest tüüpi probleem, kuna tehnoloogia ei tööta piisavalt hästi ja tekitab tooteid kasutavatele ettevõtetele ja organisatsioonidele, aga ka pildile jäänud inimestele palju meelehärmi. Viimased ei saa eriti midagi teha.
Lahendus seisneb turu käitumises. Konkureeriv ettevõtlus on sunnitud tehnoloogiat parandama, kuni see saavutab suurepärase töökindluse. Siis tärkab uus probleem, kui riigid ja ettevõtted suudavad katkematult iga indiviidi jälgida. Avalikus ruumis viibimine saavutab uue tähenduse. Süsteemidesse häkkimine viib täiendava kuritegevuse ja uute hirmudeni. Nende probleemide lahendamiseks peab kogukond muutma seniseid harjumusi, muutma norme ja unustama midagi, mis tundus kunagi täiesti normaalne.
Suurepärase internetiühenduse tõttu, milles on oma roll väga headel nutitelefonidel, oleme ilma jäänud vähemalt sajast asjast. Need on näited teise tüübi probleemidest. Peame valmistuma järgmiste asjade ning nähtuste massilisele unustamisele, kui isejuhtivad autod muutuvad töökindlateks, sest inimeste moodi juhtidel pole ilmselt enam rooli asja.
Mõtle ajale, kui praeguse raha asemele tuleb krüptoraha, tehisintellekt saavutab küpsuse jne. Õnneks on, mida unustada.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"