"Kui väikese osa inimese elust moodustavad tema teod ja sõnad! Tema päris elu eksisteerib tema peas ja seda ei tea keegi peale tema enda". Selle Mark Twaini mõttega juhatatakse sisse ülevaade kaheksast teaduslikust eksperimendist koosnevale uurimistööle, milles kaeti, mis inimeste peas toimub. Sotsiaalmeedia ajastul üksindust tundvate inimeste lohutuseks leiti midagi, mida nad poleks üpris kindlasti ise uskunud.

Tuleb nimelt välja, et tegelikult teised inimesed mõtlevad sinu peale. Seejuures on enamus mõtteid positiivsed. Nartsissistlikuks peetud ajastul on seda natukene raske uskuda, kui sotsiaalmeedias räägitakse eeskätt iseendast. Sestap usutakse, et inimestel pole aega, tähelepanu ega mälu, millest saaks tärgata kellelegi teisele pühendatud mõte.

Üksilduse toob ilmekalt välja oletus, et ainult tema ise mõtleb teistele, olles seega narr, kes hüüab musta tühjusesse ja hapneb oma anonüümsuse marinaadis. Isolatsioonivalu hirmus püüab ta aeg-ajalt mõne säravama postitusega äratada teiste tähelepanu. Seejuures adumata, et ka kõik teised käituvad samamoodi.

USA Pennsylvania Ülikooli teadlased analüüsisid 2100 uuritavast koosneva valimi peal, kas ja kui palju inimesed mõtlevad pärast vestlust selles osalenud partneritele. Oodatavalt võib vestluse põhisisu seda mõjutada, milles tulenevalt korraldatigi rida eripalgelise füüsilise konteksti ja temaatilise sisuga keskustelusid. Teadlased panid proovile hüpoteesi, mille kohaselt alahindavad keskustelus osalenud inimesed, kui palju vestluspartnerid hiljem nende peale mõtlevad.

Nad oletasid, et enda teiste mõtetest kustutamist põhjustab nende enda mõtlemine ja piiratud juurdepääs vestluspartneri mõtetele. Kui seega teise inimesega vestlus lõppeb, katkeb juurdepääs sellele, millest teine inimene mõtleb, sealhulgas sellele, mida teised nendest mõtlevad ja arvatakse, et nad seda enam ei tee. Oma pessimistliku oletuse unustamises ja teiste reaalse mäletamise vahelise erisuse nimetasid teadlased "mõtlemislõheks".

Uuringu vestluskeskkonnad olid juhukeskustelu söögisaalis, võõraga tutvumine laboratooriumis, sõprade vaheline usalduslik vestlus ja romantiliste partnerite vaidlus. Lisaks muudeti vestlusele järgnenud aega, osalejad olid võõrad või tundsid teineteist, räägiti tühjast-tähjast või millestki olulisest, kontrolliti mälestuste täpsust ja tõesust, seda kas vestlus oli lõplik või jäi midagi lahtiseks jne.

Ärkveloldud ajast kulub hinnanguliselt umbes pool kõikvõimalikele suhtlemistele. Käesolev uuring katab kõigest võimalikust vaid ühe osa, aga samas kirjeldab midagi universaalset. Näiteks seda, kui palju tegelikult mõeldakse pärast suhtlemist vestluse sisule ja selles osalenud inimestele, arvates, et see on vaid tema probleem ja teised nii ei tee. Loogikat rakendatakse unustatakse, et kõigile teistele ollakse ju ise "need teised". Sellest peaks järelduma, et nad pole oma mõtetes üksi ega ühepoolsed. Mis teha, kui loogika jätab siinkohal hüvasti?

Kuigi esineb ka vastupidiseid olukordi, kui näiteks usutakse, et emad mõtlevad sagedasti nende laste peale. Või kui keegi mõtlebki, siis on selleks midagi kriitilist. Mõlemat pidi võib jõuda kurvale järeldusele. Esiteks teatakse, et emadele mõeldakse vähem, kui lapsed emadele mõtlevad. Teiseks oletatakse, et teised on kriitilised, kuna see on ainuke, mida osatakse ise kibestunult neist arvata. Seda võib omakorda põhjustada sotsiaalvõrgustikest ja interneti vestluskeskkondadest meelde jäetud negatiivsed kommentaarid.

Reeglina oli "mõtlemislõhe" olemasolu ilmselge. Osalejad oletasid, et teised meenutasid nende vestlusi vähem, sõltumata vestluste keskkonnast, parteri tundmisest ja vestluse sisust. Teadlaste arvates tuleneb see oma mõtete lihtsast kättesaadavusest, mille tõttu kulub enamus ajast ja mõtteenergiast iseendale, samas kui teiste peas toimuv jääb ju saladuseks. Mõju suurendab asjaolu, et vestluse ajal ammutatakse suhte läheduse ja intensiivsuse kohta infot sõnatust kommunikatsioonist, nagu intonatsioonist, miimikast, käitumisest jmt.

Vestluse lõppedes tekitab nende infoallikate kadumine ootamatut signaalitühjust. Selle tulemusel võibki ühepoolsuse tunne süveneda. Viimasele viitab "mõtlemislõhe" laienemine koos vestlusele järgnenud ajaga.

Midagi sarnast on leitud teiseski levinud olustikus. Avalikus ruumis viibides on ilmselt igaüks vaadanud teisi inimesi, arvates samal ajal, et teda keegi ei vaata. Selgub, et teda ikkagi vaadatakse ja tema peale mõeldakse, tehes seda pigem positiivselt. Loodetavasti hakkas nüüd paljudel kergem. Samas ei tasu üle mõelda, nagu kõik vaid neist mõtleksidki, kuna sellega võib kaasneda reaalne isoleeritus, kui omalt poolt suhete arengusse ei panustatagi.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".