Internetis leidub palju Charlie Mungeri mõtteteri. Võrreldes mõne teise inimese mõttekatketega on Mungeri omade levikul vähemalt paar põhjust. Esiteks peetakse 97-aastast meest targaks ning teiseks on paljud tema arvamused sisutihedad ja elulähedased.

Tarkust peab eristama teadmiste rohkusest. Need on kaks iseseisvat nähtust. Teadmised kujunevad jooksvalt omandatud varasemaga seostatud tõestest uskumustest, koosnedes faktidest ja tegevuste kirjeldustest. Tarkus on teadmiste rakendamisega omandatud sisekaemus.

Näiteks teadmised ütlevad, milliseid rohtusid kasutatakse peavalu vastu, ja tarkus tõdeb, millises olukorras rohud ei toimi. Teadmisi saab edasi anda, tarkust vaid hankida. Tarkus on elu käigus õpitud oskus märgata nüansse ja mitte uskuda absoluutseid väiteid. See koguneb aastatega. Aastad peavad olema täidetud aktiivse, maailma uuriva tegevusega. Niisama aastaid kogudes vaid vananetakse.

Charlie Mungeri tarkuse paikapidavust saab kontrollida vähemalt kahel moel. Maailmas on palju investoreid, kes näivad tänu edukusele mõnda aega targana. Siis jõuab aeg neile järele, näidates, et nad ei olnud midagi muud kui mõnda aega Vene ruletis ellujääjad. Kui keegi saab püstoli trumlis tapvat kuuli keerutades kohe surma, peab keegi mänguringis ka ellu jääma. Nii võib mitmest korrast eluga pääsenu paista "targa" Vene ruleti mängijana, kuigi tema pääsemise ainuke põhjus on olnud puhas statistiline vedamine, kuni see lõpuks otsa saab.

Charlie Munger on olnud liiga kaua edukas, et pidada kõike pelgaks statistiliseks puändiks. Teine tema tarkust kinnitav seik seostub tema pikaajalise kolleegiga, kelleks on vahest investeeringute edukuse tõttu veelgi targemaks raha majandajaks peetud 91-aastane Warren Buffett. Tema peab Mungerit oma edu põhjuseks, kolleegiks, kes on teinud temast parema inimese ja kellega pole 62 koostööaasta jooksul kunagi riidu läinud. See peab ju olema tarkuse märk.

Olgu Mungeri mõtete näiteks: "Kui sa elementaarset, kuigi kergelt ebaloomulikku lihtsa tõenäosuse matemaatikat oma repertuaari ei võta, elad pika elu nagu ühejalgne mees tagumikku löömise võistlusel." Või siis järgmine mõte: "Paljud kõrge IQ-ga inimesed on kohutavad investorid, sest neil on kehv iseloom. Sellepärast ütlemegi, et teatud tüüpi temperament on mõistusest tähtsam. Toore irratsionaalse emotsiooni peab hoidma kontrolli all. Vajad kannatlikkust ja distsipliini ning võimet hulluks minemata taluda kaotusi ja ebaõnne. Ka äärmusliku edu tulemusel vajad oskust mitte hulluda."

Viimasena toodud mõte on praegu eriti kohane. Charlie Munger annetas koduülikoolile Californias Santa Barbaras 200 miljonit dollarit umbes 4500 tudengile 11-korruselise ühiselamu rajamiseks. Rahaga tulid kaasa ühiselamu joonised ja kiri, mis seadis annetuse eelduseks, et maja ehitatakse lisatud jooniste järgi ilma ühegi muutuseta.

Suur annetus jättis positiivse mulje, kuni avastati, et plaanitavas hoones peaks 94 protsenti elanikke viibima akendeta tubades. Hakkas tunduma, et eakas Charlie Munger on lõpuks ära pööranud. Vähemalt arvas umbes nii ülikooli ehitusi viimased 15 aastat nõustanud arhitekt, kes ütles protesti märgiks üles senise koostöö.

Arhitekt märkis lahkumist kommenteerides, et rohked tõendid kinnitavad loomuliku valguse, õhu ja looduse vaadetega sisekeskkonna positiivset mõju elanike füüsilisele ja vaimsele heaolule. Ta lisas, et Munger Halli arhitektuur ignoreerib neid tõsiasju ja tundub, et see ei lähe neile korda. Ehitis on ühe doonori visioon ja sellest kujuneb tundmatute tagajärgedega sotsiaalne ja psühholoogiline eksperiment, milles katsetatakse ülikooli poolt teenindatavate õppurite elu ja arenguga, lõpetas arhitekt kriitilise kommentaari.

Uudist vahendanud pealkirjade seas vihjatakse rikka amatöörist arhitekti kapriisile, mida peavad süütud nüüd taluma. Midagi sarnaselt omaaegse amatöörlauljanna Florence Foster Jenkinsiga. Tegemist on filmina jäädvustatud laulmist armastanud prouaga, kes tänu oma rikkusele rajas 1944. aastal tee kuulsa Carnegie Halli lavale.

Etendus toimus täismajale ja läks muusikaajalukku. Kuulajad ei tulnud kohale mitte laulu ilu, vaid sürreaalselt peletava etenduse vaatamise himust. Kas tõesti peab maailm kogema ka Charlie Mungeri tähe katastroofilist langust? Kas oleme tunnistamas mehe renomee hukku, kes ise on tõdenud, et maine ning ausus on kõige väärtuslikum vara, mis võivad kaduda hetkega?

Tahaks uskuda, et tõde on kusagil mujal. Miks peaksime lähtuma professionaalse arhitekti protestist, kui ajad muutuvad? Selle kohta leiab Mungerilt tähelepaneku, et kõik me õpime, muudame või hävitame kogu aeg ideid. Ideede kiire hävitamine õigel ajal on üks väärtuslikumaid omadusi, mida tahta. Selleks peate end sundima kaaluma ka teise poole argumente.

Charlie Munger, keda lapsed on nimetanud jalgadega raamatuks, kuna loeb lõputult ja püüab maailmast iga päev midagi õppida. Võib-olla on ta õigel teel, pakkudes raha ja juhiseid hoonele, milles aknaid asendavad ekraanid ja elanikud jagavad elava sotsiaalvõrgustikuna ühiseid ruume. Akendest paistaksid vaid teised hooned, aga ekraanidele saab kuvada kogu maailma. Järsku on just selline elukeskkond ekraanidega üles kasvanud põlvkonnale õppimiseks ja arenguks parim lahendus.

Lõpetuseks veel kaks Charlie Mugeri tsitaati – "Inimesed arvutavad liiga palju ja mõtlevad liiga vähe" ning "Loodusel on raudne reegel: saad mida premeerid. Kui tahad, et sipelgad tuleksid, paned põrandale suhkrut.". Tark mees pani põrandale raha ja joonised. Jääme vaatama, kes tulevad. Esimeste seas olid küll kriitikud.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".