Väljasuremissündmuste põhjuste uurimine on teadlasi paelunud juba mõnda aega, muu hulgas seetõttu, et see võib aidata ennetada taoliste sündmuste kordumist tulevikus.  

Rahvusvaheline teadlasrühm uuris, millised tingimused valitsesid ookeanis nii ordoviitsiumi lõpu väljasuremissündmuse ajal kui ka enne ja pärast seda. 

Ordoviitsiumit iseloomustab rikkalik bioloogiline mitmekesisus. Tolleaegses ookeanis ujudes oleks saanud kohata näiteks tuttavaid merekarbi-, teo- ja käsnaliike, aga ka praeguseks arvukuselt kahanenud või väljasurnud trilobiite, käsijalgseid ja meriliiliaid, sõnas California Ülikool Berkeleys väljasuremissündmusi uuriv kaasprofessor Seth Finnegan.

Erinevalt näiteks ligikaudu 65 miljonit aastat tagasi aset leidnud ning dinosaurused maamunalt pühkinud väljasuremislainest kestis ordoviitsiumi lõpu väljasuremine oluliselt kauem, väldates erinevate hinnangute kohaselt ligikaudu pool miljonit või kuni peaaegu kaks miljonit aastat.

Teadlastele on palju kõneainet pakkunud, kuivõrd on ordoviitsiumi lõpu väljasuremislaine seotud hapnikupuudusega merevees. Selle uurimiseks mõõtis Syracuse'i Ülikooli Maa ja keskkonnateaduste professor Zunli Lu koos oma tudengitega joodi sisaldust ordoviitsiumi ajastust pärit karbonaatkivimites, mille abil saab hinnata hapnikusisaldust ookeani eri sügavuskihtides.   

Kombineerides saadud andmeid arvutisimulatsioonidega ei leidnud teadlased väljasuremissündmuse perioodist märke anoksia ehk hapniku vähesuse esiletõusust madala veega asupaikades, kus elas enamik tollastest elusorganismidest. Teadlased järeldasid, et koostoimes teiste täiendavate teguritega pidi väljasuremise põhjuseks olema ordoviitsiumi lõpus aset leidnud kliimajahenemine.

Lu sõnul võis ennustada, et kliimajahenemine muutis ookeani pealiskihi hapnikurikkaks, sest hapnik lahustub külmas vees. Samas tekitas kummastust asjaolu, et sügavamates ookeanikihtides hapniku hulk vähenes, sest seda seostatakse tavaliselt vulkaanilisest tegevusest põhjustatud kliimasoojenemisega.  

Teadlased seletasid vee süvakihtide anoksiat ookeaneid ühendava veeringlusega, mis on kogu kliimasüsteemi oluline osa. Kliimajahenemine muutis seda tõenäoliselt viisil, mis takistas madalate merede hapnikurikka vee liikumist ookeani sügavustesse.

Uurimuse peamiseks järelduseks ongi Lu sõnul asjaolu, et kliimajahenemine võib teatud ookeanide osades viia madalama hapnikusisalduseni. Ta lisas, et aastakümneid on arvatud, kuid ookeanide anoksiat põhjustab kliimasoojenemine, mis omakorda mõjutab mereorganismide elutingimusi ja seeläbi ökosüsteemi tervikuna. Nüüd aga on kogunenud tõendid ka sellest, et Maa ajaloos on hapnikusisaldus langenud ka kliima jahenedes. 

Uurimistöö tulemused osutavad kokkuvõtlikult sellele, kuidas ordoviitsiumi lõpu väljasuremissündmust ei saa ainuüksi seletada muutustega hapnikusisalduses, vaid arvesse tuleb võtta ka temperatuuri muutust. 

Uurimus ilmus ajakirjas Nature Geoscience.