Indianapolise ringrajal võidutsesid Euroopa isejuhtivad autod

Nädalavahetusel toimus USA-s Indianapolise kuulsal Motor Speedway ovaalsel rajal ajalooline võidusõit, milles võtsid mõõtu isejuhtivad sõidukid. Autotööstuse suurele huvile viitab fakt, et ettevõtted kulutaksid võistlusel osalemiseks kokku 120 miljonit dollarit, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Ajalugu tehakse kas tagasi- või edasivaates. Antud juhul ei olnud rajal vanad ja kuulsad, vaid uued ja avalikkusele tundmatud autod – kokku üheksa tiimi ühekohaliste võistlussõidukitega. Seega on tegemist tulevikku loova sündmusega.
Juhi koha mainimine oleks ajaloolises mõttes tagasivaateline, sest antud sõidukites juhti polnud ja istekohta pole talle ka tulevikus. Tema kohal laiutas hoopis metallist kast, mille sees oli arvuti. Võidu sõitsid isejuhtivad võidusõiduautod. Auhinnaks oli miljon dollarit. Kuis juhte polnud, oli auhind mõeldud võitnud auto valmistanud inseneridele. Võit määrati küll kiiruse alusel, aga kõiki huvitas palju rohkem juhtimisloogikate paremus, mida kajastasid nutikus ja töökindlus.
Algupärane kava nägi ette üpris tuttavat moodi võidukihutamist, milles sõidukid stardivad kohtuniku märguande peale samaaegselt. Korraldajad tegid siiski viimasel hetkel reeglites muudatuse ja võistlejad saadeti rajale üksteise järel. Võitja selgitati individuaalsete ringiaegade põhjal, mitte vanamoodsalt teistest mööda kihutades esimesena lõpetades.
Võimalik, et korraldajaid ehmatas võistlustele eelnenud nädalal toimunud testsõidud. Autode keskmised kiirused ületasid 200 km/h. Itaallaste Milano Politecnico ja USA Alabama ülikoolide meeskonna loodud sõiduk läbis sirge umbes 250 km/h, kuni saabus kurv, milles kaotas juhitavuse. Loojate õnneks ei põrganud masin vastu betoonseina, vaid tegi pirueti, kuni peatus murul. Meeskonna tööd juhtinud Itaalia ülikooli professor Sergio Matteo Savaresi tõdes, et antud rehvidega sellelt kiiruselt oleks ka professionaalne võidusõitja jõudnud sama tulemuseni.
Olgu siis süü rehvides või tehnoloogias, aga korraldajad otsustasid riske vähendada ja võidusõit kulges individuaalselt. Päris võidusõidust uudiseid oodanul pole siiski põhjust liigseks pettumiseks. Testimispäevadel toimus ka ühisstardist sõitmine, kuivõrd rahvusvahelised tiimid olid just päris võistluse ülesande lahendamise nimel kaks aastat pingutanud. Covidi-19 tõttu edasi lükkunud võistluse antud lisa-aasta võimaldas tehnoloogiat põhjalikumalt arendada ning vigade riski vähendada.
Seega toimus ka mitteametlik treeningvõistlus, milles autod manööverdasid teineteisega arvestades, kuid suhteliselt aeglaselt ja mitte võidu peale. Kuulduste järgi peaks esimene päris võidusõit toimuma algava talve jaanuaris.
Seda aega põnevusega oodates on põhjust ka muretsemiseks. Võisteldakse juhtimistarkuse paremuse, mitte mootori võimsuse põhjal. Kõik tiimid kasutavad Dallara IL-15 võidusõiduauto baasmudelit hinnasildiga umbes 230 000 dollarit. Koos loodud uudse tehnoloogiaga ületavad eksperimentaalsete sõidukite hinnad miljoni dollari piiri. Seega on vead kallid, mille realiseerumise võimalusele päris võistu kihutamisel viitavad toimunud individuaalvõistluste kogemused.
Peavõistlusel läbisid autod kuus ringi. Võitja selgitati selle põhjal, kes suutis hoida kõige pikema aja jooksul kõrgeimat keskmist sõidukiirust. Kahe ringi jooksul saavutatud keskmise 218 km/h eest anti peaauhind Saksamaa Müncheni Ülikooli meeskonnale.
Teiseks tulnud Itaalias 1175. aastal asutatud Modena ja Reggio Emilia ülikooli EuroRacing võistkond saavutas küll robotautode ajaloo kiireima ringiaja 223 km/h, kuid juhtprogrammi üllatavalt lihtsale koodivea tõttu arvas auto, et võistlus kestab kuue asemel viis ringi. Nõnda otsustas auto pärast rekordilist ringi hoo maha võtta ja võistluse enneaegselt lõpetatuks lugeda. Viide pea tuhandeaastasele koolile aitab märgata aegadeülest silda, mille lõpus on midagi, millest alguses ei osatud unistadagi.
Ka kolmas koht tuli vähemalt poolenisti Euroopasse ja Itaaliasse. Selle teenis juba mainitud Milano ja Alabama ülikoolide ühine tiim. Nendegi sõit lõppes enneaegselt tehnilise viperuse tõttu, mida võib võrrelda juhi pimedaks jäämisega. Mingil põhjusel lakkasid keset võidukihutamist töötamast auto asukohta registreerivad GPS-seadmed ning sõidukis käivitus ohutu peatumise algoritm.
Ühest küljest võib jääda mulje invaliidide põdurast puksimisest selle nimel, kes üleüldse suudab kuue ringi järel finišisse veereda. Skeptikutele on sellise järelduse tegemiseks piisavalt tõendusmaterjali. Teisalt peab arvestama, et võisteldi esmajärjekorras autode juhtimise ja alles seejärel töökindluse ja muu autoks olemise nimel. Sõidukite kumme ei soojendatud paremaks pidamiseks ja ekspertide hinnangul läbiks inimesest võidusõitja samades tingimustes raja umbes sama ajaga.
Positiivse tulemusena mainitakse, et pealtvaatajatel oli põnev ja nad jäid etendusega rahule. Veelgi positiivsemaks peetakse isejuhtivate autode tootjate huvi antud võistlusel toimuva suhtes. Selle jaoks on isegi konkreetne mõõdik – võistluse toimumiseks panustasid erinevad autotööstuse ettevõtted 120 miljonit dollarit.
Esimene start oli rabedavõitu. Jaanuarisse planeeritu peaks paremini õnnestuma ja toitma arutelusid inimese rollist autoroolis.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"