Pandeemia pani restoranid roboteid usaldama
Äärmuslikud sündmused kannustavad õigetihti innovatsiooni, mis muudab tavapärast elu pöördumatult. Koroonapandeemia ajal võis näha, kuidas lühikese ajaga jõudis piisava küpsuse faasi erinevaid, just restoranidele koolitatud roboteid, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Uut Covid-19 lainet ei tahaks, nagu ei tahaks ka sõdu. Teisalt algatavad sedalaadi rängad sündmused muutuseid ja inspireerivad innovatsiooni, millest saab hiljem normaalse elu osa. Potentsiaali ette teades tasub tähelepanelikult hetkes peituvaid vihjeid jälgida, et näha tulevikku lahti rullumas. Vahest julgeb keegi isegi õigel hetkel uute võimaluste vankri peale hüpata.
Pandeemia röövis restoranidest kliendid ja nii mõnigi ettevõte sulges jäädavalt uksed. Ülejäänud püüdsid hinge sees hoida, pöördudes toidukullerite poole. Esialgu paistis kodudesse jäänud klientidele söögi järgi saatmine päästva lahendusena. Lõpuks avastati, et nüüd asub restorani köögi ja kliendi vahelises väärtusahelas uus külaline, kes muutus lühikese ajaga võtmetegijaks. Restoranide jaoks olid kliendid nüüd kulleri käes ja klientide jaoks paistis kuller restoranina.
Vastavalt kriitilise väärtuse pakkumisele nõudis kohaletoimetaja omale korralikku osa. Kulleri teenus ongi tegelikult kallis. Teenuse haare peab olema võimalikult suur. Selleks vajalikud arenduskulud on verivärsked ja jätkuvad, mistõttu kasumisse jõudmine võtab veel palju aega. Olgu näiteks suurel USA turul tegutsev Doordash, mille aastane käive kasvas Covidi-aastal kolm korda.
Jooksva hinnangu järgi on selleks 2,9 miljardit dollarit. Teine huvitav arvnäitaja on 461 miljonit dollarit, mis kirjutatakse aastaaruandes kahjumireale. Igati arusaadav, miks ettevõte küsis restoranidelt vahendajatasuna kuni 30 protsenti tellitud toidu maksumusest. See muutis köögipidamise paljudel juhtudel sõna otseses mõttes kasutuks. Restoranide lootus kriisi kiuste uue teenusega kliendibaasi kasvatades hoopiski areneda osutus naiivseks.
Paljude rahvaste tarkustes on olemas mõte kannatuste laviini trotsides veel natukene vastu pidada. Tagantjärele vaadates jääb mulje, et abi ongi alati praktiliselt nurga taga, kui vaid suudetakse veel vajalik väike samm välja vedada. Tegelikkus on banaalsem. Pea igaüks, kes suudab abikäeni vastu pidada, on enne jõudnud endale sisendada, et kannata veel viivuke, sest abi on nurga taga. Isegi kui abi ära kannatamine on olnud maraton, jääb soodsa lahendusega kohtumine meelde viimase sprindina.
Igatahes osadele hädale vastu seisnud restoranidele saabus abistava selguse hetk, kui neile meenus, et erinevalt toidukulleritest on nad väga vana ettevõtluse ala. Sellega kaasnevad esindusorganisatsioonid, poliitilised sidemed ja palju muud, mille abil saab luua ühisrinne ja käituda monoliitse läbirääkimispartnerina. Alles jäänud energiat ja julgust kokku võttes võeti otsustav poos ja seati kullerteenustele makstavale osale piirmäärad. Ebaõnnestumine tähendanuks veoste seiskumist ja äridele lõppu.
Kauboilikku duelli meenutavas vastuseisus pilgutas esimesena silmi kullerettevõtja. See on mõneti loogiline. Erinevalt asutajate rahakotil tegutsevatest väikeettevõtjate restoranidest majandavad nemad suurte investeerimisettevõtete rahakotil ja on kahjumi suhtes vastupidavamad. Õigemini polegi nad kunagi kasumis olnud.
Lisaks andis pandeemia vähemalt esialgu järele ja kliendid tormasid koduseinte vahelt restoranidesse vabadust nautima. Kuna restorane oli varasemast vähem, kogunes allesjäänute juurde rohkem kliente. See omakorda sundis kullerteenuseid käituma endisest leplikumalt ja paindlikumalt. Uus olustik sunnib toidukulleri teenuse pakkujaid täiendavale innovatsioonile. Selle viljaks võib olla endisest tõhusam partnerlus toitu valmistajatega.
Kaasaegne muinasjutt sellega ei lõppe. Tänu majanduse elavnemisele selgus, et restoranidel on raskusi tööjõu leidmisega. Kriis on osaliselt tingitud äsja dramaatiliselt ilmsiks tulnud ebakindlusest, mida raamib valdkonnas madal palgatase. Sestap otsitakse tööd mujalt. Taas on see sobiv koht suures hädas abi lähedusega lohutava rahvatarkuse meenutamiseks, sest pandeemia innustas robotite arengut.
Lühikese ajaga jõudis piisava küpsuse faasi erinevaid, just restoranidele koolitatud roboteid. Näiteks ettekandja tööd tegev robot Serv. Suitsupausita väsimatu viisakusega teenindava roboti ühe kuu rent on 999 dollarit. Köögis kuuma pillid taga masinliku täpsusega toitu valmistava Flippy rent on 3000 dollarit kuus. Rendiga tagatakse robotite töökindlus ja tööoskuste jätkuv täiustumine. Analoogseid robotteenindajaid valmistatakse hoogsalt juurde.
See toobki alguse juurde tagasi. Võime olla tunnistamas, kuidas sajanditepikkuse traditsiooniga restoraniteenus omandab revolutsiooniliselt uue vormi, millega stressis elanikkond harjub kiiresti ära, nagu nii olnuks kogu aeg. Söömine ise ei muutu või järsku muutub?
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa
Allikas: "Portaal"