Ameerika teadlaste uuringust selgub, et inimesed ei liigu linnas ilmtingimata lühimat teed pidi. Pigem kujuneb vektor põhimõttel, et kui inimene jõuab mõnda kohta, kus saab eri võimaluste vahel valida, piltlikult öeldes ristteele, siis valib ta sealt edasi sellise tee, mis suundub sellest kohast sihtpunkti poole kõige otsemalt.

Kui nüüd natukene mõelda ja katsetada, tuleb välja, et tõepoolest, selliselt valitud tee on küll lühimale võimalikule teele üsna lähedane, kuid ei ole mitte alati siiski päris sama, mis lühim võimalik tee. Tühjal ja tasasel maastikul kattuksid need teed alati, kuid linnas mitte, kus ju igalt poolt minna ei saa või ei sobi.

Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi linnatehnoloogia professor Carlo Ratti tuli mõttele teemat uurida, kuna oli tähele pannud, et on ise harjumuspäraselt kulgenud kahe koha vahel nii, et on ühes suunas liikudes valinud ühe, teises suunas aga natuke teise tee.

Ratti ja ta kolleegid uurisid põhjalikult mobiiltelefonide positsioneerimise andmeid, millest nähtus, kuidas tuhanded inimesed olid oma argiasju ajades liikunud ringi Bostonis, selle naaberlinnas Cambridge'is ja San Franciscos. Analüüs näitas, et jalakäijate teekond ei kujune enamasti tõepoolest mitte lühimuse põhimõttest lähtudes, vaid eelkirjeldatud vektormeetodil, kus otsustavaks ongi siis parajasest hetkeolukorrast sihtpunkti viiva vektori suund..

Ratti ja kaasautorid arutlevad ajakirjas Nature Computational Science, et niisugune valikuprintsiip arvatavasti välja kujunenud loomariigi evolutsioonis, sest lühemast lühema tee leidmine igas olukorras matemaatiliselt laitmatult oleks päris keerukas ja nõuaks rohkelt ajuressurssi.

See on ju päris tülikas isegi tänapäeval, mil saame põhimõtteliselt isegi mobiiltelefonist kaarti vaadata. Ratsionaalsem on jääda siiski lihtsama meetodi juurde, mis annab peaaegu sama hea tulemuse.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.