"Olime nakatumiste arvu ja surmajuhtumite poolest jaanuaris-veebruaris kaks nädalat terve maailma tähelepanu keskpunktis. Meie kolmas laine oli üks kõige hullemaid Euroopas. Meist peaaegu igaüks teab mõnda sugulast või tuttavat, kes pärast koroonaga nakatumist suri," meenutas Pedro Machado Simas, Lissaboni Katoliku biomeditsiiniuuringute instituudi viroloog.

Ligi kuu aega järjest suri riigis iga päev enam kui 150 koroonadiagnoosiga patsienti. Elanike arvuga arvestades suri Portugalis päevas neli, kohati isegi seitse korda rohkem inimesi kui Eestis.

"Meil pole tekkinud lihtsalt ajalooliselt vaidlusi, kas inimesed peaksid end vaktsineerima. Seekord oli kõhklejaid nende seas, kellel polnud ühel või teisel ajal võimalik seda niigi teha. Kui vaktsineerimine aga neile avanes, tegi positiivne sotsiaalne surve oma töö. Sõpruskonnad hakkasid isekeskis sportlikult oma kõrvaltoimeid võrdlema," märkis Rui Gaspar, Portugali Katoliku Ülikooli sotsiaalpsühholoog, kes osales riigi Covidi-vastases töörühmas.

Oktoobriks oli saanud vähemalt ühe vaktsiinidoosi enam kui 98 protsenti üle 12-aastastest ehk 88 protsenti tervest elanikkonnast.

Killuke ajalugu

Pedro Simasi ja Rui Gaspari sõnul on sel mitu põhjust, sealhulgas ajalooline taak. Esimese maailmasõja lõpul alanud Hispaania gripi tõttu suri rohkem kui neli protsenti riigi elanikest. Järgnenud kümnenditel vaevasid Portugali lastehalvatuse- ja leetriepideemia, millest mõlemale pani piiri 1965. aastal alanud riiklik vaktsineerimisprogramm.

"Inimesed näevad ilmselt just selle tõttu vaktsineerimist enda ja ühiskonna jaoks millegi kasulikuna," sõnas Gaspar. Juba enne koroonat lasksid portugallased end gripi ja papilloomiviiruse vastu vaktsineerida sagedamini kui Euroopas keskmiselt, kuigi see pole riigis kohustuslik.

Viimasel kümnendil paljudes Euroopa riikides hoogu kogunud vaktsiinivastaste liikumistel puudub Portugalis nii ühismeedias kui ka ühiskonnas tervikuna laiem kandepind. See ei tähenda, et riigis pole üldse teisitimõtlejaid. Esialgu polnud umbes 40 protsenti elanikkonnast kindel, et laseb end koroona vastu vaktsineerida.

Vaktsineerimiskampaania ajal puhkesid mitmed selle vastu suunatud protestid. Neid väisasid aga ka kampaania juhtfiguurid. Kui autoriteetse olekuga sõjaväelane kohapeal selgitusi jagab, läheb parasjagu hoitavate vaadete õigsust lammutav seeme kergesti idanema.

Appi tõttab sõjavägi

Siinkohal tulebki mängu Portugali ühiskonna üks eripärasid, mida on raske mujal kopeerida. Riigis valitses kuni 1974. aastal toimunud nelgirevolutsioonini Euroopa kõige kauem püsinud režiimiga diktatuur. Sõjaväelaste juhitud riigipööre raputas tervet ühiskonda, lõpetas riigi majanduse rikkunud koloniaalsõja ja viis Portugali demokraatlikule teele. Sellest ajast saadik on sõjavägi erilise au sees.

Nii ei tekitanud see ühiskonnas laiemaid küsimusi, kui pärast poliitikute nurjunud katset vaktsineerimiskampaaniat ise juhtida see sõjaväe hoolde usaldati. Kampaania etteotsa asus viitseadmiral Gouveia e Melo, kes kandis avalikel esinemistel sõja ajal kasutatavat mundrit.

"Ta käitus, nagu oleks sõjaseisukord ja kui panna sinna juurde meedia ja poliitikute tugev keelekasutus, tekitas see tunde, et meil pole viiruse hirmus muud valikut kui kuuletuda," tõdes Laura Sanches, kampaaniat selle liigse agressiivsuse pärast kritiseerinud kliiniline psühholoog. Riiklike asutuste ja võimuorganite otsuseid niigi ajalooliselt usaldavad portugallased näisid muutuvat veelgi vaoshoitumaks.

Tagantjärele ei vaidle aga keegi, et lähenemine oli efektiivne. "See aitas kasvatada sotsiaalset sidusust – me võitlesime koos oma juhiga ühise vaenlase vastu. Melo polnud ekstravert, kuid ta oli karismaatiline, temast kiirgus ausust ja läbipaistvust, mis aitas veenda eeskätt vaktsiini kasulikkuses kahtlejaid," märkis Rui Gaspar. Kui inimene on kahevahel ega suuda ise otsustada, laseb ta teha otsuse kellelgi, keda usaldab.

Kuigi sõjavägi oli vaktsineerimiskampaania avalikkuse poole suunatud nägu, ei tohiks Gaspari hinnangul siinkohal ära unustada arste ja teadlasi.

Nii Gaspari kui ka Simasi sõnul aitas kampaania õnnestumisele kaasa selle depolitiseeritus. Ehkki poliitikud üle maailma on üritanud esitleda end pandeemia ajal tugeva ja otsustava jõuna, ei pruugi tunduda see aasta või kahe pärast toimuvate valimiste valguses siiras. Teine lugu on siis, kui kampaaniat koordineerivad ja juhivad päris sõjaväelased, keda nõustab omakorda mõnekümneliikmeline matemaatikutest, analüütikutest, arstidest ja teistest erialaekspertidest koosnev nõukoda.

Gouviea e Melo kuulas ka kommunikatsioonieksperte. Kui sõjaväelased, arstid ja õed järjest telekaamerate ees süste saavad ja nendega midagi ei juhtu, aitab kinnistada see sõnumit, et vaktsiinid on ohutud.

Kolmas laine

Laura Sanchesi tähelepanek Portugali ühiskonda vaevanud hirmust on omal kohal. Jaanuari alguses alates kasvas nakatumine riigis hüppeliselt. Osaliselt oli selle taga poliitikute otsus pühade ajaks piiranguid leevendada. Teisalt oli see paratamatu – samal ajal hakkas maailmas jõuliselt levima nakkusohtlikum delta tüvi.

Riigi tervishoiusüsteem oli kokkukukkumise äärel. Laine tipphetkel suri päevas ligi 300 koroonaviirusega nakatunud inimest. Võrreldes suremuse tipuga Eestis oli see miljoni elaniku kohta kolm korda kõrgem. "Hirm mõjutas järgnenud valikuid kohe kindlasti. Oma silm kuningas. Mõistsime, et koroonaviirus ongi ohtlik ja see pole mingi inimeste poolt suureks puhutud mull," sõnas Pedro Simas.

Kiire nakatumiste arvu kasvu valguses kehtestatud piirangud olid ühed kõige karmimad Euroopas ja neid hakati ulatuslikumalt leevendama alles mais. "Inimesed olid selle juba korra eelmisel aastal läbi teinud ja neil oli sellest villand – kolmanda korra vältimiseks oldi valmis tegema ükskõik mida. See oli kahtlemata üks suur motiveeriv põhjus," meenutas Gaspar Rui.

Kokkusattumusena jõudis Portugali vahetult pärast kolmanda laine seljatamist suurem vaktsiinipartii.

Samas langes see kokku ka mitmeid teisi Euroopa riikide vaktsineerimiskampaaniaid tabanud tagasilöögiga. Teatega, et AstraZeneca kasvatab noortele inimestel manustades vaevumärgatavalt, kuid siiski mainimisväärsena trombide tekkimise riski. "Kummalisel kombel näitasid meie uuringud, et portugallaste soovidele ja hoiakutele ei avaldanud see mitte mingisugust mõju," lisas Rui.

Ajakirjanike olulisus

Oma roll võis olla siinkohal traditsioonilisel, faktipõhisel meedial. Vaktsiinihirmu soodustavate valeuudiste levik oli Portugalis tagasihoidlik ja neid jagati eeskätt väiksemates, vaktsiinivastaseid koondavates internetikommuunides. Vaktsiini suhtes tekkinud kahtlusi suutsid hajutada telekanalid ja teised ajakirjandusväljaanded.

Kolmanda laine ajaks olid programmijuhid mõistnud, et auditoorium on kuivast statistikast väsinud. Selle asemel pöörati üha rohkem tähelepanu avalikele aruteludele ja konkreetsete inimeste läbielamistele.

"Küsimus pole tänapäeval selles, kas inimestel on informatsioonile üleüldse ligipääs. Nad vajavad platvormi, mis aitavad neil poolt- ja vastuargumendid läbi kaaluda ning selle põhjal oma seisukoht kujundada. Sul võib olla maailma parim vaktsiin, kuid sellest pole kasu, kui keegi seda ei taha. Ses mõttes päästsid ajakirjanikud elusid samamoodi kui arstid või teadlased," sõnas Simas.

Vastavalt hetke epidemioloogilisele olukorrale rõhuti rohkem inimeste tervisele või pandeemia majanduslikule küljele. "Õigupoolest on need muidugi otseselt seotud, nagu üritasid paljud eksperdid ja teadlased toonitada," märkis Gaspar Rui. Sama narratiivi järgisid poliitikud.

Meie reliikvia on vabadus

Võrreldes endise idabloki riikidega kulges Portugali vaktsineerimiskampaania suuresti eeltoodud põhjustel täpselt selles tempos, kui riiki vaktsiine saabus. Kampaania tipphetkel tegid ligi 5000 õde ja arsti riigi umbes 300 vaktsineerimiskeskuses päevaga kokku ligi 155 000 süsti.

Nõnda pole tekkinud seal kunagi suuremat küsimust, kas inimeste vaktsineerimiseks peaks rakendama sunnimeetmeid. Kellegi vaktsineerimisstaatuse alusel diskrimineerimist pidasid Rui ja Simas seetõttu pelgalt teoreetiliselt huvitavaks küsimuseks.

Tõsi, nende vähem kui kahe protsendi inimeste elu, kes on seni vaktsineerimisest hoidunud, on Portugalis mõnevõrra ebamugavam. "Tegelikult läks üks mu hea tuttav alles mõne päeva eest vaktsineerima. Ta kurtis, et ei viitsi lihtsalt nii sageli koroonateste teha," viitas Pedro Simas.

Rui lisas, et riik pole veel vaktsineerimata inimeste suhtes pole lootust kaotanud. "Hiljuti laiali läinud vaktsineerimisstaabi üks viimaseid korraldusi oli helistada absoluutselt kõigile vaktsineerimata inimestele ja üritada neid ümber veenda. Üldine seisukoht on, et me ei jäta mitte kedagi maha," laiendas sotsiaalpsühholoog.

Edaspidi jääb see ülesanne perearstide ja teiste esmatasandi tervishoiutöötajate hooleks, kes mängisid tähtsat rolli ka vaktsineerimiskampaania ajal.

Uus normaalsus

Oma vaktsineerimisedule vaatamata näitlikustab Portugal, et koroonast on saanud endeemiline haigus. Koroonat põhjustav viirus jätkab ringlemist isegi kõrge hõlmatusega ühiskonnas. Iga päev nakatub koroonaviirusega 400–600 inimest. Neist suure osa moodustavad aga lapsed, mis aitab tulevikus kindlustada, et vähemalt see viirus ja olemasolevad tüved enam tulevikus suuremat ja surmavat pandeemiat ei tekita.

Ühiskond laiemalt saab nautida aga varasemaid vabadusi ja hüvesid. Väga kõrge riskiga olukorrad kõrvale jättes on siseruumides ja tänaval maski kandmise nõue riigis tühistatud. Mõne nädala eest avati esmakordselt pärast pandeemia algust diskoteegid ja baarid.

"Noorte jaoks on nüüd elu lõpuks normaalne, sest nad saavad teha kõike, mida enne pandeemiat. Eakamad julgevad sagedamini oma sugulastega kohtuda, kuid kõigele vaatamata on ühiskonnas veel ebalus. Paljud kannavad endiselt maske, isegi üksinda tänaval kõndides. Nende jaoks pole veel oht kuhugi kadunud," tõdes Rui.

Sama ettevaatlikud on kohalikud tervishoiuametnikud, kellel on veel meeles möödunud talve ja pühade saabumisega kaasnenud nakatumislaine.