Kedagi vist ei hämmasta, kui vanemad on meeleheitel, mõeldes, et laps on küll nende tehtud ja juhendatud, aga tema mõistusest on võimatu aru saada. Nähtust tuntakse "musta kasti paradoksina". Vähemalt kasutatakse sellist väljendit tehisintellekti maailmas. Võib-olla peab rollid ümber vahetama ja selle asemel, et püüda masinale inimest arusaadavaks teha, võiks kasutada masinat inimese enda mõistmiseks.

Tehisintellektile mõeldes kuvandub vanemate ja võsu suhe puhtajoonelisemalt. Arvutiinsener valmistab esmalt arvuti, juhindudes töös selgetest reeglitest. Seejärel koostab ta konkreetsetest programmikäskudest tarkvara. Järgneb maailma tutvustamine stiilis "see on kaamel", "see on kuu", "veres võib olla nii palju glükoosi" jne. Selgepiiriliselt loodud raud- ja tarkvara koostööna rakendub tehislik intellekt. Intellektiks peetakse midagi, mis oskab keskkonnast kogutud signaalide põhjal õppida, kuidas sooritada muutuvas maailmas otstarbekaid valikuid. Täpselt sama eeldavad perekonna tööd tegevad miljonid lapsevanemad.

Lapsi eksamineeritakse, enamasti alateadlikult ja juhuslikult. Kodumiljöös välditakse kooliga seostuva sõna ja isegi mõtte kasutamist. Mõte on siiski sama – hinnata testitava subjekti teadmisi, oskusi, võimeid, kehalisi ja käelisi andeid, aga ka hoiakuid ja uskumusi. Oluliselt harvem võetakse lapse mõistmiseks kastusse psühhoanalüütikast pärit võtteid. Austria 19. sajandi psühholoogi Sigmund Freudi poolt populariseeritud metoodika algupärane idee on mõista, kuidas ja miks subjekt mõtleb ning jõuab just selliste arusaamade ja järeldusteni.

Psühhoanalüüsi puhul usutakse näiteks, et inimese käitumist mõjutavad lapsepõlves kogetud sündmused, aga need on kas ununenud või aktiivselt maha surutud. Samuti usutakse alateadvuses eksisteerivatesse käitumist kujundavatese tungidesse. Arvatakse, et kui alateadvuse tajumehhanismid püüavad mainitud tegureid tõkestada tärkavad vaimuhäired, neuroosid ja depressioon. Varjatu paljastamiseks kogutakse infopalasid unenägudest ja sõnavääratustest. Pädev terapeut püüab siis nende abil välja juurida kliendi vaimu räsivad vastuolud.

Tehisintellekti eksamineeritakse rohkem kui inimesi. Masin peab sadu kordi oskama vastata, kas pildil on küpsis või koer, hirvega liiklusmärk juhendab looma moodi kiirust lisama või hoopiski hoiatab loomade eest valima ettevaatlikumat kiirust, kas radioloogilisel pildil tähistab heledamate pikselite kogum kasvajat või mineraalainete ohutut kogumit jne.

Eksamitulemused kõiguvad üllatavalt hea ja halva vahel, mistõttu on tehisintellekti sünnitanud insenerid ahastuses nagu lapsevanemad. Nad ei saa aru, kuidas masin mõtleb. Seda hoolimata varem mainitud koostetöö allutamisest üksikasjalikule kontrollile. Nõnda nimetavadki juhtuvat musta kasti paradoksiks. Kuigi nad oskasid just äsja kasti valmistada, jäid seejärel nende oskusest napiks.

Õppimisvõimeline arvutisüsteem teeb kogutud andmetega inimestele võõraid manipulatsioone ja sünnitab mõistmist narrivaid vahetulemusi, mille tõttu libiseb loojate käest kontrolli voli koos ebamääraseks muutuva vastutusega. Noore inimese puhul kaasneb imelike valikutega vastutuse ülevõtmine. Purjus masina eest vastutab endiselt inimene.

Rühm Taani ja Saksamaa Karlsruhe tehnikaülikoolide teadlasi otsustasid traditsioonilise eksamineerimise kõrval kasutada tehisintellekti peal psühhoanalüüsile sarnast lähenemist. Nad avastasid lahenduse, mis võimaldab liikuda tagasi mööda tehisintellekti algoritmilist "mõtlemist" kohtadesse, kus süsteem otsustab tegelikkusele vastavatest mustritest valida välja kasulikumad ja seejärel asub neid töötlema. Järgnevas protsessis sünnivadki ebatavalised ja kõrvaltvaatajale arusaamatud kombinatsioonid.

Nüüd loodetakse, et õigel ajal tehisintellekti tegutsemist jälgides saadakse sellest paremini aru ja suudetakse hoida kontrolliohje enda käes.

Olgu toodud näide, milles kodune elamine otsustakse näiteks kolimise või remondi tõttu panna kokku võimalikult kompaktselt. Sellisel juhul võidakse panna padi mõne kastruli sisse. Juhul kui seda satuks märkama kõrvaltvaataja, võiks ta arvata, et selles peres on asjad imelikud, kuna padjad ja kastrulid pannakse kokku. Teismeliste puhul mõeldaks vastupidi, pidades ebatavalist originaalsust paratamatuks elu osaks.

Tehisintellekti puhul on väljakutse äärmisel tõsine, kuna sellest sõltub usaldus. Teismeline muutub kuidagi täiskasvanumaks, aga tehisintellekti lapsepõlve sündmused võivad varjata tunge, mis tekitavad meile olulisi protsesse juhtivates masinates vaimuhäireid, neuroose või koguni depressiooni. Samavõrra kõhedust tekitav oleks ka liiga heas meeleolus masinale meile vajaliku töö usaldamine.

Maailm tundub ikka väga hirmus. Peaks minema psühhoanalüüsi!

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".