Teadlased on teada saanud, et kui mägisebrad püherdavad Edela-Aafrikas laiuva Namibi kõrbe tolmusel pinnal, siis läheb püherduspaiga taimestik lopsakamaks ja puhkeb võimsamini õide.

Namibi kõrb, maailma vanim, ääristab tervet Namiibia rannikut, ulatudes otsipidi ka Angolasse ja Lõuna-Aafrika Vabariiki. Kõrbe mägiseil servil elutsevad mägisebrad, kes rändavad karjakaupa siia-sinna, kus aga parajasti rohkem sajuvõimalust on.

Sebradele meeldib väga kõrbetolmus püherdada. See aitab neil muu hulgas vabaneda karvastikus elavatest parasiitidest.

Ajapikku kujunevad sebradel välja lemmik-püherduspaigad. Sinna tekivad kuni 30 sentimeetri sügavused lohud, kust suuremad kivid on mugavuse mõttes kapjadega minema lükatud, kuid kuhu see-eest mõnikord lisandub ka sebrade väljaheiteid.

Thomas Wagner Saksamaalt Müncheni Ülikoolist ja ta kolleegid hakkasid huvi tundma, missugust ökoloogilist mõju võiks niisugusel sebrade korraldataval maastikukujundusel olla.

Nad lennutasid kõrbe kohal droone ja tegid droonikaameratega pikema aja jooksul pilte enam kui 650 püherduslohust. Piltidelt paistis, kuidas maastik lõi vihmaste aegade tulles rohetama ja siis jälle kuhtus.

Teadlased võtsid 16 püherduslohust ka pinnaseproove ning määrasid ja loendasid seal kasvanud taimi.

Nad panid tähele, et sebrade püherduspaikade pinnas koosnes pigem peeneteralisest liivast kui jämedateralisest klibust; see võimaldas vihmaveel imbuda umbes kaks korda sügavamale pinnasesse kui sealsamas kõrval asunud aladel. Seetõttu püsis püherduspaikade pinnas ka kauem niiske.

Aga ka lämmastikku ja fosforit leidus püherduslohkudes rohkem kui mujal, arvatavasti sebrasõnnikust tulenevalt.

Tõenäoliselt just nende asjaolude toimel kestis vihmajärgne rohelus neis paigus kauem, samuti õitses seal rohkem lilli.

Oma uuringust kirjutavad Wagner ja kaasautorid ajakirjas Ecology and Evolution.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.