Elu arengu paremaks mõistmiseks uurisid teadlased Põhja-Ameerikas asuva Huroni järve põhja. Madala hapnikusisalduse tõttu sarnanevad selle tingimused ligilähedaselt oludele, mis valitsesid Maal miljardeid aastaid tagasi.

Huroni põhjasügavikes konkureerivad omavahel hapnikku-tootvad tsüanobakterid ja väävlit oksüdeerivad bakterid. Esimesed hangivad energiat päevavalguse, teised väävli abil. 

Ellujäämiseks sooritavad kahte sorti bakterid igapäevast tantsu. Ehast koiduni istuvad väävlibakterid tsüanobakterite kukil, takistades nende ligipääsu valgusele. Päikesetõusul liiguvad väävlibakterid aga eest ära ja tsüanobakterid saavad hakata hapnikku tootma.  

Teadlased märgivad, et tsüanobakterid on visad ärkajad ja fotosünteesi tõhusalt tööle saamine võtab neil üksjagu palju aega. See aga tähendab, et suuremas koguses toodavad tsüanobakterid hapnikku üksnes paar tundi päevas.

Seda silmas pidades tulid teadlased mõttele, et ehk oli hapniku hulga kasv Maa ajaloos seotud pikema valge ajaga, mille põhjustas Kuu gravitatsioonist tingitud Maa pöörlemiskiiruse aeglustumine. Kauges minevikus oli päeva pikkus tõepoolest oluliselt lühem kui praegu ning võis 24 tunni asemel kesta ainult kuus tundi.

Välja pakutud hüpoteesi toetab asjaolu, et Maa ajaloos toimunud maakera pöörlemise aeglustumise pidurdumine kattus hapnikuvaese perioodiga. Teadlaste arvates näitab see, et toodetud hapniku hulk ning päeva pikkus on omavahel tihedalt seotud.

Niisiis võib arvata, et Maa ajaloos aset leidnud hapniku taseme aeglane ning järk-järguline kasv on seotud sellega, et tsüanobakterite käsutuses oli aina rohkem hapnikku tootmiseks vajalikku päevavalgust.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.