Professor Pauli, uurin alustuseks teie elufilosoofia kohta laiemalt: millised on peamised põhimõtted, mis teie pürgimusi kannustavad?

Minu ajafilosoofia ei ole lineaarne, vaid tsirkulaarne. See tähendab, et kui üks võimalus läheb mööda, ei ole see maailma lõpp, sest võimalused tulevad alati ringiga tagasi. Me rändame lainetel ja on igaühe enda otsustada, millal ta mõne suurema laine peale hüppab. Oluline on olla võimalusteks valmis. Kui ma surfilauaga sõites päikest või mõnda ilusat tüdrukut vaatan, siis on tõenäoline, et ma magan läheneva laine maha.

Lisaks on oluline, et me mõtestaks aega igapäevaelu tasandil. Siin tähtis, et meie elu ei dikteeriks inimese paika pandud kell, vaid looduslikud rütmid, nagu näiteks päikese ja tähtede liikumine. Astronoomilisel tasandil toimuvate muutustega kontaktis olles oleme kohanemisvõimelisemad. See on oluline, sest lakkamatu muutumine on ainuke, mis kunagi ei muutu.

Kui ma tahan olla loominguline ja uuendusmeelne, kui ma tahan olla valmis võimalusteks, mis mulle iga hetk võivad avaneda, siis ma pean olema ühenduses ümbritseva maailmaga. See algab just füüsikaseaduste, astronoomia ja aja mõistega. 

Kuidas aga tulla toime tehnoloogia ja sotsiaalmeediaga, mis sunnivad meile peale oma raamid ja rütmid?

Kõik saab alguse sellest, kui ärkame hommikul ja avame silmad. Kui sa esimese asjana vaatad oma Facebook'i, siis on midagi valesti, sest su ülejäänud päeva määravad sealt leitud 20 uut like'i.

Teine võimalus on ärgata, avada aken, hingata värsket õhku ja vaadata horisondile. Juhtub see, et pilk ei saa fokusseerida, silmad avanevad ja sulguvad, kuni leiavad õige tasakaalu. Selle tulemusel käivituvad ajus erinevad neuronid. Kui meie pilk on fokusseeritud nina ees olevale ekraanile, siis me kasutame ainult nelja protsenti nägemisega seotud neuronitest.

Seega, kui ma tahan, et mul tuleks hea päev, siis tuleb vaadata taevast, sest selle kaudu kasvab ajuneuronite aktiivsus. Kui ma olen reaalsusega kontaktis olnud, siis ma olen valmis looma midagi uut, siis ma olen valmis muutma oma mõtlemist.

Olete tuntust kogunud sinise majanduse (blue economy) eestkõnelejana. Milles see seisneb?

Aastal 1991 tundus mulle, et minu ettevõtted ja algatused on väga rohelised ja põhinevad ökoloogilisel ärimudelil. Näiteks tootsin ise energiat, hoolitsesin jäätmete eest ja kasutasin biokütuseid. Arvasin, et olen rohelise majandusmudeli guru.

Siis läksin Indoneesiasse. Seal sain aru, et olen kasutanud palmiõli. Olin arvanud, et tegemist on suurepärase biolaguneva tootega, aga mõistsin, et seda kasutades hävitan ma orangutangide elupaiku.

Ma olin kogunud tuntust biolagunevate toodete kasutajana. Sain aru, et see ei ole jätkusuutlik, sest minu tegevus hävitab Indoneesia vihmametsi. Mõistsin, et biolagunevus ei ole sama mis jätkusuutlikkus. Jätkusuutlikkus ei ole produkt, see on ökosüsteem. Sealt edasi tahtsin õppida looduselt, tahtsin vaadata, kuidas esmapilgul väga erinevate eluvormide kooseksisteerimine tõstab produktiivsust ja loob vastupidavust. 

Niisiis uurisin, mis on parimad tehnoloogiad ja ärimudelid, mis looduses leiduvad. Sellega ma muutsin mängureegleid ja äri tegemise loogikat. Uus loogika ei seisnenud maksimaalselt odavas või võimalikult globaalse haardega tootmises. See pidi olema ärimudel, mis on päriselt jätkusuutlik. Võtsin kokku sada parimat ärimudelit oma raamatus "The Blue Economy". Sellest saadik on sinine majandusmudel minu tegemiste lähtekoht.

Sinise majanduse esimene reegel on, et kasuta seda, mis sul on. Tihti ütlevad inimesed, et neil pole õieti midagi. Näiteks kui Eestis ei saa metsa maha võtta, ei tähenda see, et metsaga ei saa midagi peale hakata. Eesti võiks kasutada oma pärmi. Kust tuleb pärm Eesti pruulikodadesse?

Küsin eestlastelt, kas te saate pärmi oma metsast? Lähme korjame pärmi õlle tegemiseks. Kui leiate metsast erinevatest asukohtadest sadu erinevaid pärmisorte, siis ma küsin, millised mesilased seal olid. Suure tõenäosusega tegutseb seal kokku mitukümmend erinevat mesilasliiki.

Toon näite. Tegelesin hiljuti Kolumbias ühe piirkonnaga, kus on 30 erinevat mesilasliiki. Need mesilased tungivad õisikusse ja tolmeldavad seda enne, kui õis avaneb. Seega, kui õis avaneb, on see juba tolmeldatud. Mida sellest teha? Mõistagi teed. Seega ma saan lõpuks nii vilja kui ka tee. Tänu kellele? Mõistagi mesilastele. Selle mõistmine annab mulle lõputul hulgal variante. Kui mul on 30 erinevat mesilast, kes tolmeldavad 30 erinevat õit, siis ma saan tulemuseks erinevat laadi pärmi. Siis on võimalik seda pärmi mitmekesisust reklaamida ja turundada. Näiteks Iirimaa ühel rikkamal mehel on üle 800 pärmisordi.   

Eestlased, teil on suurepärane mets. Miks te ei võiks hakata maailma juhtivateks pärmi eksportijateks väiksematele pruulikodadele üle terve maailma? Ma ei räägi seda romantilisest õhinast, vaid ma usun, et eestlased peaksid nautima oma metsi, veetma seal palju aega, tegema head äri ja jooma head õlut.

Rääkisite huvitavalt, kuidas eestlased võiks kasutada oma metsi. Kuidas on aga lood merega, millised on selle seni avastamata rakendused?

Mul on rõõm olnud käia Eestis viimase paari aasta jooksul mitmel korral. Eesti on suurepärane ja muljetavaldav maa. Teil on mets ja meri, maa ja vesi, need on kaks kõige rikkalikumat keskkonda. Jah, sinna juurde on mõistagi vaja tarkust ja tehnoloogiat.

Eesti merealadega seoses mõtlen ma muidugi vetikatele, mida teil on palju ja mida on varem ka palju kasutatud. Võrreldes puudega kasvavad vetikad palju kiiremini. Vetikad seovad süsinikku, kaks või kolm korda rohkem kui puud.

Inimesed ütlevad, et vetikaid ei saa süüa. Vabandage väga, minevikus seda tehti. Sellest ammutati joodi, mida vajab aju, ja see oli kasulik seedimisele. Lisaks tehti vetikatest kütust lennukite jaoks. Läänemere reostustase on kõrge. Vetikaid saab kasutada ka Läänemere puhastamiseks. Kui ma mõtlen vetikatele, siis ma näen selles vähemalt sadat erinevat produkti. Lõuna-Koreas moodustavad vetikad kolm protsenti kariloomade söödast. Üks põhjus on see, et see vähendab oluliselt lehmade seedesüsteemi kaudu eralduvat metaani hulka.

Minu küsimus eestlastele on, kas te olete valmis äri tegema või soovite kritiseerida ja vaielda. Minu ettepanek on, et keskenduge sellele, kuidas taaskäivitada oma majandus. Metsa ja merega on teil olemas kõik, et olla edukas.

Kas uute jätkusuutlike lahenduste otsimise tuules jääb ruumi ka inimese enda heaolule ja õnnele?

Ellujäämine ei ole elu eesmärk, elu tuleb elada. Elu nautimine tähendab väärtustada seda, mis sul on. Inimene ise otsustab, kas ta tunneb sellest rõõmu või mitte. Küllus ei seisne selles, kui palju sul midagi on, vaid selles, kuidas sa olemasolevat väärtustad ja sellest rõõmu tunned. Kui me naudime seda, mis meil on, siis me elame külluslikus maailmas. Kui oleme ümbritseva suhtes uudishimulikud, siis võime avastada seda, mis meil juba on, aga millest me ei pruukinud veel teadlikud olla.

Minu lemmiknäide on kohvitegu, mille ülejääkidest saab kasvatada seeni. Seentest saab valmistada kanasööki, mis omakorda viib kanamunadeni. Kas te olete varem mõeldud tassist kohvist kui võimalusest toota kanamune? Me vajame maailma, kus me võtame vastutuse kõikide tarbimisülejääkide eest. Seeläbi saame jõuda jäätme- ja emissioonivaba maailmani.

Õnnelikkuse alustingimus on keskkond, kus inimesed tunnevad, et neil on võimekus panustada. Panustada võib väga erinevalt, aga oluline on, et inimene tunneb, et ta panustab selle läbi, mis tal kõige paremini välja tuleb. Lisaks on vaja kõrvalseisjat, kes tagantutsitavalt küsib, kas see ikka on parim, mis sinus on.

Minu jaoks on õnnefilosoofia väga oluline. Selleks eeldab võimet üllatuda ja oskust nautida, aga ka otsustamistahet selle üle, mis üldse on nautimisväärne. Õnnelikkus on rohkem kui lihtsalt raha, võim ja seks. Tuleb olla kontaktis reaalsusega, teada, et elu sõltub muu hulgas ka viirustest, bakteritest, vetikatest, puust ja linnust.

Õnnelikkus seisneb eluvõrgustiku pidevas avastamises. Aga selle kõige juures on vaja vastupidavust ja paindlikkust. Ilma nendeta ei saa õnnelik olla, sest päris kindlasti tulevad ühel hetkel kriisid ja tagasilöögid. Aga nendest saab üle, kui oleme vaimselt tugevad.

Ja lõpetuseks üks konkreetne küsimus energiamajanduse kohta. Eestis arutatakse praegu hoogsalt meretuuleparkide rajamise üle. Kas avamere tuulepargid on energiatööstuse tulevik?

Minu nägemus tuuleenergia kasutamisest on hoopis teistsugune. See eeldab tuule kasutamist tehisintellekti ja robootika kaasabil. Tuuleturbiinid on ajalugu, see oli suurepärane leiutis sada aastat tagasi, aga me peame edasi liikuma 1000-aasta taguse tuulelohe abil genereeritava energiatootmise juurde.

Uuenduslikust energiatootmisest rääkis Gunter Pauli lähemalt oma 3. juunil peetud järelvaadatavas ettekandes, mis oli osa Tallinnas toimunud konverentsist Blue Economy – adding colours to the economy.