Brandi Levyl, 14-aastasel ameeriklannal, "viskas kopa ette" või "katus lendas" või midagi analoogset. Seepeale kanaliseeris ta halva energia Snapchati üleslaetud pilti. Ööpäeva nähtaval taiesel oli üks sõrm teistest silmatorkavalt eraldi ja pildiallkiri sisaldas neljatähelist sõnumit, mis oli suunatud nõmeda elu ja kooli kisakoorirühma vastu. Viimase peale oli ta eriti pahane, saades teada, et ta ei pääsenud kooli esindustrupi koosseisu. Brandi oli pahameele avaldamise ajal poes. Kool oli selleks ajaks ammu lõppenud.

Infoajastul hakati rääkima võõraste vahel eksisteerivast eraldatusest, mida ületaks keskmiselt kõigest kuuest omavahel tuttavast inimesest ühendussild. Brandi mahlakas ja oma sotsiaalsele siseringile mõeldud sõnum ulatus ekraanikoopiana kooli juhtkonnani. Nad otsustasid neiut karistada ja keelasid talle aastaks kisakooritreeningutes osalemise.

Antud samm ei aheldanud neiut soovitud virtuaalsesse vangistusse, vaid innustas teda kohtu abil õigust otsima. Väljaspool koolipäeva ja kooli territooriumi tehtud arvamusavaldused peaksid olema kaitstud USA põhiseadusega. Neiu selgitas meedias, et ta üritab lihtsalt tõestada, et temasuguseid noori õpilasi ja täiskasvanuid ei tohiks karistada selle eest, et nad väljendasid oma tundeid ja andsid teistele teada, kuidas nad tunnevad.

Päras seda kui madalama astme kohus nõustus neiu tõlgendusega, kaebas koolivalitsus juhtumi edasi järgmisesse kohtuastmesse. Nende arvates kuulub õigus nende poolele, kuna neiu sõnum puudutas kooli ja selle liikmeid. Huvitav argumendi osa on viide Covid-pandeemiale, kui kogu õppimine toimus väljaspool kooli.

Seejuures neile pandi ühiskonna kohustuseks hoolitseda kooli liikmeskonna harimise eest ka koolivälises ruumis. Juhul kui neil ei lasta muuhulgas küberruumis koolilaste käitumisele reageerida, ei saaks nad võidelda küberkiusamise või rassismiga ega tegeleda muude kasvatuslike ülesannetega, mida ühiskond neilt ootab. Koolivalitsus täpsustab, et antud juhtum ei ole ainulaadne ja koolid on varasemalt mitmel korral rakendanud koolivälises aegruumis tehtud rikkumiste suhtes distsiplinaarmeetmeid.

Küsimus pole selles, kas Brandi on hea või halb kisakoori liige, vaid kas uue põlvkonna ajatus ja ruumitus keskkonnas väljendatud mõtted on kaitstud Ameerika Ühendriikide põhiseaduse esimene parandusega. Viimane näeb ette usuvabaduse, sõnavabaduse, ajakirjandusvabaduse, rahumeelsete kogunemiste vabaduse ja petitsiooniõiguse.

Tehnoloogia vaates peaks lõplik kohtuotsus tõlgendama, kas kooli õigused ulatuvad SnapChati või teistesse uue põlvkonna sotsiaalmeedia keskkondadesse. Asjaolu, et koolid on varem sarnastes olukordades koolilapsi karistanud kohut käimata, lahendina ei piisa.

Näiliselt süütu lahkheli lahendamise tagajärjed on sedavõrd kaugeleulatuvad, et kooliõpilase juhtumi käsitlus jõudis USA ülemkohtusse. Käesoleval kolmapäeval algas reaalne protsess seisukohtade ärakuulamisega. Vaidluse kummagi osapoole kõrval on kaasatud mitmeid huvirühmi sõnavabaduse kaitsjatest küberkiusamise vastaste organsatsioonideni. Protsessi oli kaasatud ka riiklik lepitaja, kes loodab, et kohus leiab olulisi huvisid kaitsva kesktee. Lõpliku otsuse aega pole veel teada.

Juhul kui kõrgem kohust leiab kompromissi, milles koolile jääb piiratud õigus arvestada õpilaste suunamisel küberruumis toimuvaga, on peagi oodata uut väljakutset. Niipalju kui mälu suudab meenutada, on õpilastele süüdistuste esitamisega kaasnenud reaktsioon, milles osutatakse süüdistust edastavalt kellelegi teisele. "Tema tegi või käskis" on sedavõrd tüüpiline kaitsetaktika, et keegi ei hakkaks lahendi leidmiseks kohtusse pöörduma. Mida teha aga olukorras, kui saab öelda, et "robot sundis"?

Hiljutine uuring kannabki just sellist pealkirja. Esialgu on tegemist eksperimendiga, millesse kaasatud õpilastele anti riskikäitumist peegeldav ülesanne. Nad pidid pumpama õhupalli õhku ja samas hoiduma selle lõhkimineku eest. Tegemist on psühholoogias levinud testiga milles pannakse proovile riskimise valmidus. Ühe osa katsete juures viibis rohkem pumpama julgustav robot. Masin oli viisakas, öeldes näiteks "palun, pumpa üks kord veel" või "miks mitte veel korra proovida", "lõhkemiseni on veel aega" jne.

Kui õpilane oli jõudnud viiekümne pumbavajutuseni, kiitis robot tegijat tunnustavate sõnumitega. Juhul kui pall lõhkes, teatas sama tegelane, et "palle on veel", "see oligi kehv pall" või midagi muud troostivat. Selgus, et roboti mõjul pumbati keskmiselt viiendiku võrra rohkem õhku ja lõhuti palle 40 protsenti suurema tõenäosusega. Ühesõnaga, roboti tõttu suurenes riskikäitumine.

Sestap võib tulevikus tusatsev Brandi Levy öelda, et tema koolile suunatud keskmist sõrme ajendas näitama kaupluse teenindav robot. Robot omakorda oli õppinud halbu kombeid näiteks poodi külastanud õpetajatelt, kellele on kogu see uus ajastu hakanud rohkem närvidele käima.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".