See on tähtis saavutus, sest looduses eneses leidub siniseid värvaineid vähe, eriti just sellist rohekassinist tooni, mida nimetatakse mõnikord tsüaansiniseks.

Pamela Denish Ameerika Ühendriikidest Davise California Ülikoolist ja ta kolleegid ammutasid inspiratsiooni punasest kapsast.

Punase kapsa lehed sisaldavad rohkesti looduslikke värvaineid antotsüaniine, millest suurem osa on punakad, aga üks on ka täiesti ilus tsüaansinine.

Mure on aga selles, et seda tsüaansinist antotsüaniini, mida teadlased kutsuvad lühidalt P2, on punases kapsas üsna vähe, samuti laguneb ta kergesti ja kaotab seetõttu ka oma värvi.

Denish ja ta kaaslased uurisid asja veelgi lähemalt ja avastasid, et kui lisada P2-le alumiiniumiioone, siis ühinevad selle molekulid kolmekaupa kokku, säilitavad seejuures oma tooni ega lagune enam nii kergesti.

Lisaks leidsid teadlased võimaluse, kuidas P2 juurde valmistada. Lähteaineks on seejuures punases kapsas suuremal hulgal sisalduvad punakamad värvained, millest sobiva ensüümi abil moodustub P2.

Õige ensüümi leidmine oli teadlastele samuti suur töö. Nad lappasid põhjalikult ensüümide andmebaase ja leidsid sealt lõpuks ligilähedaselt sobiliku kandidaadi, mida looduses toodab üks liik baktereid.

Siis uurisid nad arvutimudelil, kuidas seda bakteriensüümi veel natuke muundada, et see hakkaks sobima mitte lihtsalt ligilähedaselt, vaid täpselt.

Mudel andiski lahenduse, millest Denish ja kaasautorid kirjutavad nüüd ajakirjas Science Advances.

Pakutav meetod võimaldab punasest kapsast inspireeritud looduslähedast tsüaansinist värvainet praegu toota veel väikeses koguses, kuid lootust on meetodit täiustada.

Pole siiski selge, kas see alumiiniumiioon, mis kolme P2 molekuli kokku seob, on ikka inimese tervisele täiesti ohutu. Nii et uurimisväärset on siin tegelikult veel kamaluga.

Seniks aga, kui tekib sinise isu, võime kamaluga suhu pista näiteks mustikaid.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25