Seni on teadlased enamasti uurinud inimese keele- ja kõnevõimet, sest just see eristab inimest ülejäänud loodusest. Nüüd on hakatud järjest rohkem tähelepanu pöörama ka mitteverbaalsetele häälitsustele, sest see võib anda laiema vaate inimkommunikatsiooni arengule, vahendab National Geographic.

Oslo Ülikooli neuroteadlased uurisid kuut tüüpi karjeid, mis väljendasid valu, viha, hirmu, rõõmu, kirge ja kurbust. Uurijad palusid 12 vabatahtlikul helikindlas ruumis karjuda igale emotsioonile vastavalt. Vajaliku meeleolu loomiseks anti vabatahtlikele lugeda erinevaid lugusid, näiteks tühjal tänaval röövli ohvriks langemisest. 

Karjumine ei ole väga keeruline, aga kuna see on kõige intensiivsem hääl, mida inimene võib tekitada, võib see lõpuks üpris väsitav olla, sõnas uuringu autor ja Oslo Ülikooli neuroteadlane Sascha Frühholz.

Seejärel lasid teadlased osalejatel salvestatud karjeid ise kuulata ja uurisid, kui edukalt nad erinavad karjetüübid ära tunnevad. Lisaks kasutasid teadlased funktsionaalset magnetresonantstomograafi, et kaardistada karjete kuulamise ajal inimeste ajuaktiivsust.

Esiteks jälgisid teadlased aju osa, mis vastutab helilise info töötlemise eest. Teiseks uurisid nad piirkonda, mis reguleerib emotsionaalseid reaktsioone, seda iseäranis eluohtlikes olukordades. Kolmandaks kaardistati otsmikusagarat, mis tegeleb otsustamise ja helide laiemasse konteksti paigutamisega. 

Endale üllatuslikult leidsid teadlased, et kõige kiiremini tuvastasid inimesed rõõmuga seotud karjeid. Kõige aeglasemini tundsid inimesed ära karjed, mis tõukusid negatiivsetest emotsioonidest, nagu valu, hirm ja viha. Ka ajupildid tõendasid sama, sest karjed, mida kuulaja ei seostanud ohuga, tekitasid ajus tugevama reaktsiooni. Miks see nii on, seda ei oska teadlased veel seletada.

Mõnevõrra vähem üllatuslikult oli kõige sagedamini tehtav viga rõõmu väljendava karje ohukarjena tõlgendamine. Seda seletavad teadlased asjaoluga, et ärksus ohu suhtes on oluline ellujäämisabinõu. Parem karta kui kahetseda, kommenteeris uuringus mitte osalenud Katarzyna Pisanski, kes on Lyoni Ülikooli hääleteadlane. 

Mitteverbaalsete häälitsuste eri vormide ja nende suhtlusfunktsioonide edasine kaardistamine aitab teadlastel keele olemust terviklikumalt mõtestada. See aitab meil vokaalse kommunikatsiooni ja verbaalse kõne kujunemisest paremini aru saada, lisas Pisanski.