Kazumi Ozaki Jaapanist Toho Ülikoolist ja Christopher Reinhard Ameerika Ühendriikidest Georgia Tehnikainstituudist kirjeldavad oma mudelit ning selle sisend- ja väljundandmeid ajakirjas Nature Geoscience.

Teadlased teavad, et elu ei saa meie planeedil igavesti kesta. Kui midagi muud ei juhtu, siis kunagi saab vähemalt Päikesel ikkagi kütus otsa. Kuid raskusi tuleb kindlasti ette juba varem.

Ozaki ja Reinhard püüdsidki oma uuringus välja selgitada, millal ja mis põhjusel võiks saabuda hetk, mil Maal ei ole enam tingimusi suurema osa taimede ja loomade ülal pidamiseks.

Mudelis võtsid nad arvesse nii kliimat kui ka geoloogilisi ja bioloogilisi nähtusi, aga eriti just Päikese arengut.

Mudel näitas, et sedamööda, kuidas Päike üha kuumemaks läheb, hakkab süsihappegaas atmosfäärist kaduma. Süsihappegaasi vajavad elutegevuseks aga taimed. Nende arvukus hakkab siis kahanema.

Et aga taimed toodavad fotosünteesis hapnikku, siis hakkab atmosfääris kahanema ka hapniku hulk.

Mudeli järgi langeb mingil hetkel süsihappegaasi kogus nii järsult, et taimestik surebki ainult umbes kümne tuhande aastaga välja. See tähendab aga, et välja surevad ka hapnikku hingavad vee- ja maismaaloomad.

Ellu jäävad vaid väikesed anaeroobsed bakterid ja muud pisiolendid. Seega taastub laias laastus olukord, mis valitses maakeral enne hulkraksete taimede ja loomade teket.

Nende mudeli kohaselt juhtub see umbes ühe kuni 1,2 miljardi aasta pärast.

Ozaki ja Reinhardi sõnul tuleks nende tulemustega arvestada ka elu otsinguil kaugetelt planeetidelt – võimaluste aken on avatud lühemat aega, kui seni on arvata olnud.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25