Rühm Saksa teadlasi mõtles, ja mitte ainult ei mõelnud, vaid tegi ka katse. Katseseadmeks oli Hamburgis asuva Saksa Elektronsünkrotroni ehk DESY-nimelise uurimiskeskuse röntgenikiirte allikas PETRA III.

Frank Schreiber Tübingeni Ülikoolist, Christian Gutt Siegeni Ülikoolist ja nende kolleegid ostsid poest kanamuna ja panid natuke munavalget pooleteistmillimeetrise läbimõõduga kvartsist katseklaasi.

Siis hakkasid nad munavalget aeglaselt kuumutama ja lasid sellele ka röntgenikiirte kimbu peale. Röntgenikiired, mille lainepikkus on piisavalt väike, et teadlastele huvi pakkunud molekulaarseid struktuure uurida, andsid munavalges toimunust pildi.

Umbes 80 Celsiuse kraadi juures tõmbus katsemunavalge (nii nagu tavaline munavalge keedunõus või pannilgi) tahkeks ja läbipaistmatuks. Kuid röntgenikiired läbisid seda endiselt ja näitasid täpselt kätte, mis valgumolekulidega toimus.

Valgumolekulid voltisid end kägarast lahti ja haakusid üksteisega risti-rästi kokku. Nii see munavalge tahkeks läkski.

See oli iseenesest üldjoontes ennegi teada ja aimata, kuid nüüd said teadlased teada päris täpseid üksikasju.

Selgus näiteks, et valgumolekulidest moodustunud võrgu silmad olid keskmiselt umbes 400-nanomeetrise läbimõõduga.

Selgus ka, et soojendamise alguses kasvas valgumolekulide võrgustik üha kiirenevalt ehk eksponentsiaalselt, kuni umbes viie minuti järel jäi kasv soiku ja uusi ühendusi molekulide vahel enam ei tekkinud.

Ajakirjas Physical Review Letters avaldatud uurimistulemuste vastu võiks vahest huvi tunda toidutööstus, aga ka muud teadlasseltskonnad, kes valkudega tegelevad.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25