Kujutame nüüd korraks ette, et mingil põhjusel on tekkinud vastupandamatu soov enda või kellegi teise keha pärast surma säilitada ja võib olla isegi kusagil avalikult näidata. Kuidas seda teha?

Üks variant on teha Vana-Egiptuse vaimus muumia. Lisaks mumifitseerimisele on aga aegade jooksul välja mõeldud veel hulk looduslikke ja tehislikke praktikaid. Nende hulgas näiteks kuivatamine või hoiustamine alkoholis või soolvees. Need on olnud valdavalt seotud religiossete praktikatega.

Surnukehade või nende elundite säilitamine on olnud läbi ajaloo pigem erandlik nähtus ja valdavalt on need siiski võimalikult kiiresti maetud või mõne muu rituaaliga nii-öelda ära saadetud.

Anatoomia mõttes toimus balsameerimises oluline murrang 17. sajandil, kui Itaalias arenes välja oskus valmistada anatoomilisi vahamulaaže. Need kujutasid esialgu hea tervise juures olevaid inimkehasid ja elundeid, kuid patoloogiaõpetuse tähtsuse kasvades hakati valmistama ka haiguslikke õppevahendeid.

17. sajandil hakati valmistama märgpreparaate, ehk erinevates lahustes säilitatavaid elundeid. Need olid näidised haigustest, vägivallatunnustest, väärarengutest ja muust taolisest, ehk klassikalised "ajud purgis", mida nüüdsel ajal peamiselt õudusfilmides interjöörielementidena kasutatakse. 

Kaasaegne mumifitseerimine ehk plastineerimine

Tänapäevasel on inimkeha säilitamiseks ilmselt parim variant selle plastineerimine. Plastinatsioon ehk plastineerimine on tehnoloogia, mille käigus keha kuivatatakse ning kehavedelikud asendatakse polümeersete materjalidega, nagu näiteks silikoon.

Pärast surnukeha lahkamist eemaldatakse nahk, side- ja rasvkude ning väljutatakse kehast vedelikud ja rasvad.  Seejärel pannakse keha või üksikelund umbes 25 miinuskraadi juures neljaks-viieks nädalaks atsetoonilahusesse.

Atsetooni eesmärk on imada välja ja asendada kehas kogu selle rakkudes olev vedelik. Järgmise protseduurina asetatakse keha vedelasse silikooni või mõne muu analoogse ainesegu sisse ja kuumutatakse ning viiakse keskkond vaakumisse. Selle käigus asendub atsetoon omakorda polümeeriga ja rakud täituvad vedela plastikuga.

Viimaks viiakse keha kambrisse, kus see spetsiaalse gaasi abil tasapisi tahkub. Protsess on aeglane ja võib kesta mitu kuud, kuid tulemuseks on kuiv, lõhnatu ja hästi säiliv, loomuliku kuju ja värviga loomutruu eksponaat. Lihased näevad välja nagu vinnutatud liha ja kui katsuda, oleks sõrmede all justkui midagi plastikule sarnast.

Plastineerimismeetodi looja Gunther von Hagens

Plastineerimismeetod on võrdlemisi värske: see patenteeriti 1970. aastate lõpus ning selle looja ja tuntuim arendaja on saksa anatoom Gunther von Hagens. Ta töötas nooruses Heidelbergi Ülikoolis assistendina ja nägi seal plastikusse valatud elundeid. Tulemuseks oli suuremas vormis läbipaistvasse plastikusse valatud elund, mille puhul jäi materjal kuubikuna elundit ümbritsema.

Von Hagensile avaldas suurt muljet, kui hästi elundid sel moel säilisid. Siiski jäi aga kripeldama, et miks peab olema plastik valatud elundi ümber ning tekkis ka idee siduda see kudedega hoopis seestpoolt. Mõned aastad kulusid katsetusteks. Esimene õnnestunud plastinaadiks sai üks neer.

Von Hagens on ühtlasi Eestiski tuntud 1995. aastal avatud anatoomianäituse "Body Worlds" ehk "Kehamaailmad" autor. Teda tuntakse ka tema musta kaabu järgi ning hüüdnimeks on tal Doktor Surm.

Kas plastineerimine on eetiline?

Plastineerimine on paljude silmis väga vastuoluline tegevus. Eriti algusperioodil peeti selle eetilisuse teemadel tuliseid vaidlusi ning on hulk inimesi ja rühmitusi, kes peavad seda tänaseni vastuvõetamatuks.

Näiteks on kaheldud, kas on ikka piisavalt lugupidav fikseerida surnukeha erinevatesse poosidesse. Von Hagensi näitustel saab näha kehasid muuhulgas nii jooksuasendis kui ka tennisemängijatena. Plastinaate on üles seatud isegi vahekorras olevatena. Nii-öelda liikumises olemine on aga oluline aspekt, mis eristab plastinaatide eksponeerimist näiteks muumiate eksponeerimisest.

Von Hagens ise probleemi ei näe ja põhjendab seda nõnda, et iga plastinaat on mõeldud erinevate anatoomiliste tunnuste näitlikustamiseks, näiteks lihaste kasutamisel sportimisel. Erinevad asendid on valitud selleks, et konkreetsed muutused kehas paremini esile tuua ning et inimene suudaks anatoomiaga hõlpsamalt suhestuda. 

Kust on plastineeritavad kehad pärit?

Teine suur probleem, millega plastineerimismeetodi viljelejatel aastate jooksul on tulnud  kokku puutuda, on kahtlustused kehade päritolu kohta. Seda kriitikat pareeritakse argumentidega, et dr Hagensi meeskonna töö ja näitused on võimalikud tänu doonorite suuremeelsusele, kes pärandasid oma kehad surmajärgseks kasutamiseks eesmärgiga aidata teadmiste vahendamisele kaasa.

Siiski on ka mõned erandid, nagu näiteks haruldaste deformatsioonidega elundid, looted ja proovid, mis on saadud anatoomia ja morfoloogia instituutide kogudest. 

Väidetavalt on surmajärgseks plastineerimiseks soovi avaldanute hulk suurem kui plastineerijate võimekus kehasid töödelda. Doonorite kokkuleppel nende isikuid ja surma põhjuseid ei avaldata. Keskendutakse kehale, mitte isikuloole. 

Plastinaadid Eesti Tervisemuuseumis

Paaril viimasel aastakümnel on plastineerimine maailmas üsna laialt levinud ja nii on plastinaadid leidnud tee ka Eesti Tervisemuuseumi kogudesse ja näitusesaali. Muuseumi kogudes on suurusjärgus 40-50 plastinaati ja need pärinevad Peterburi Sõjameditsiini Akadeemiast. Väljapanekut või mõnd muuseumitundi külastades saab põnevamaid neist ka näha. 

2011. aastal teatas Gunther von Hagens avalikkusele, et ta põeb Parkinsoni tõbe ja soovib, et pärast surma tema keha plastineeritaks. Tema soovil jagatakse tema keha osadeks ja eksponeeritaks eri paigus üle maailma, sest sel moel saab ta enda sõnul õpetada anatoomiat üheaegselt mitmes kohas korraga. Võibolla satub tükike vanahärrast kunagi ka Eesti Tervisemuuseumi näitusesaali.