Puu otsas püsimiseks on loomadel ka selge põhjus: Brasiilia loodeosas, Peruu, Colombia ja Venezuela piiri lähistel Amazonase ja ta lisajõe Japura vahel on igal aastal suur üleujutus, umbes nagu meil Soomaa rahvuspargis. Jaaguar tubli kaslasena ei pea vees kahlamisest eriti lugu, ehkki ujuda muidugi oskab.

Emiliano Ramalho Tefe linnas asuvast Mamiraua Kestliku Arengu Instituudist, kes tegutseb ka Ameerika Ühendriikides Gainsville'is asuvas Florida Ülikoolis, kuulis jutte puu otsas elavatest jaaguaridest kohalikelt elanikelt.

Ta otsustas koos kolleegidega asja uurida. Teadlased seadsid jaaguaride jälgimiseks üles rajakaamerad, püüdsid mõned loomad ka korraks kinni ja panid neile GPS-saatjaga rihma kaela.

Nii selgitasidki nad välja, et jaaguarid ei lahku piirkonnast ka ajal, mil veetase on tõusnud kümmekond meetrit.

Selle kandi jaaguarid on teadlastele juba varem silma paistnud oma väikese kasvu poolest. Nad kaaluvad ainult umbes 50 kilogrammi, poole vähem kui lõuna pool elutsevatel liigikaaslastel tavaks.

Nüüd on tagantjärele lihtne taibata, et väiksem kasv võib olla kohastumus pikaajaliseks puu otsas elamiseks.

Ka on teada, et selle paiga jaaguarid püüavad ka muudel aegadel meelsasti veeloomi nagu kaimaneid ning puu otsas elutsevaid möiraahve ja laisikuid. Muidu eelistavad jaaguarid ikka rohkem maapinnal liikuvat saaki.

Ramalho ja kaasautorid tõdevad ajakirjas Ecology, et nende uuringust tuli ilmsiks Amasoonia jaaguaride seni teatust suurem mitmekesisus ning ka üks üleujutusaltite metsaökosüsteemide senitundmata külg.

Jaaguaride asuala on kunagisega võrreldes märgatavalt kahanenud ja killustunud, kuid jaaguari ei peeta siiski veel ohustatud, vaid üksnes ohulähedaseks liigiks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25