Selgub nimelt, et mida enam inimene mõne fiktsionaalse tegelaskujuga samastub, seda rohkem aktiveerub tal talle mõeldes seesama ajuosa, mis iseendalegi mõeldes.

Timothy Broom Ameerika Ühendriikide Ohio Osariigiülikoolist ja ta kolleegid tegid katseid 19 vabatahtlikuga, kes olid tunnistanud, et on telesarja "Troonide mäng" kirglikud austajad.

Teadlased näitasid katseisikutele arvutiekraanil järgemööda sõnapaare. Üks sõna oli kas katseisiku enda nimi, mõne tema sõbra nimi või mõne "Troonide mängu" tegelase nimi. Teine sõna oli omadussõna, ja katseisiku ülesandeks oli öelda, kui tõepäraselt need sõnad omavahel kokku käivad.

Teadlastel oli katset tehes aga sügavam tagamõte. Nad jälgisid samal ajal katseisikute ajuaktiivsust ja vaatasid, millised ajuosad millistel puhkudel eriliselt särama lõid.

Selgus, et ventromediaalne eesajukoor aktiveerus katseisikuil kõige tugevamalt juhul, kui ekraanil oli mainitud neid ennast. Muude nimede puhul aktiveerus see piirkond vähem, enamasti sõbra nime puhul siiski rohkem kui telesarjategelase puhul.

Kuid tuli välja, et neil katseisikuil, kellest oli juba eelnenud küsitluses ilmnenud, et nad on eriti tulihingelised "Troonide mängu" fännid, lõi ventromediaalne eesajukoor telesarjategelaste peale mõeldes rohkem aktiivseks kui päriselusõprade peale mõeldes.

Broom ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Social Cognitive and Affective Neuroscience, et ilming aitab seletada, kuidas väljamõeldud lugudel võib mõnedele inimestele erakordselt tugev mõju olla.

Eks öelda ju mõnikord, et film või raamat loob meie jaoks lausa uue omaette maailma. Ja kui juba maailma, siis miks mitte ei võiks ühe väljamõeldud maailma tegelased meile mõnikord ka rohkem korda minna kui mõne teise, olgugi tavamõistes reaalsema maailma inimesed.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25