Kuu hõlvamise kavandajad on ammust aega arutanud, et inimasustuseks võiksid hästi sobida Kuu polaarpiirkonnad.

Nii põhja- kui ka lõunapooluse lähistel leidub kõrgemaid künkaid, kus peaaegu alati paistab päikesevalgus. Lõunapooluse kandis on ka rohkesti varjulisi kraatreid, mille põhjas on jääd.

Kuu tulevased asukad oleksid mõlema pooluse juures täitsa hästi energiaga varustatud, lõunapooluse juures ka veega.

Kuid kuupinna päikeseenergiavarudest võib suurematele baasidele siiski väheks jääda. Need alad, mis peaaegu alatise päikesevalguse käes kümblevad, on päris väikesed.

Nüüd on Sephora Ruppert Ameerika Ühendriikidest Harvardi Ülikoolist koos kolleegidega välja pakkunud lahenduse, kuidas energiatootmist suurendada.

Nad kirjutavad võrguvaramus arXiv, et Kuu pinnamaterjalist saaks teha betooni, betoonist aga ehitada mitme kilomeetri kõrguseid torne.

Suurematel kõrgustel, kuupinnast kaugemal, on igavese päikesevalguse ala palju laiem, mitmesaja ruutkilomeetrise pindalaga. Kõrge torni pealt saaks seda energiat kätte.

Kuu nõrk külgetõmbejõud võimaldaks torne ehitada ka ainult paarikümne sentimeetri paksuste seintega.

Betooni kuluks muidugi ikkagi rohkesti, ühekilomeetrise torni tegemiseks umbes 760 tonni, 17-kilomeetrise torni jaoks aga lausa miljon tonni.

Torni kõrgust ei piira seejuures mitte niivõrd gravitatsioon kui kättesaadava ehitusmaterjali kogus. Kuid juba kilomeetri või kahe kõrgune torn võiks elektrienergiat toota mitme gigavatisel võimsusel.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25