Asja uurinud teadlaste sõnul oli tegu Jupiterile langenud ja selle atmosfääris ära põlenud kosmilise kivirahnu ehk meteoorkehaga.

Sähvatust jälgiti ultraviolettkiirguse lainealas, sest Juno infrapuna- ja nähtava valguse kaamerad sel hetkel seda kanti ei seiranud.

Et kosmosesond koos kaameraga pöörleb, siis ei olnud võimalik sähvatust kogu selle kestuses jälgida. Ka on kaamera vaateväli üsna kitsas.

Nii ei olegi täpselt teada, kui kaua sähvatus kestis. Ühel pöördel oli seda näha, aga eelmisel ega järgmisel mitte.

Teadlased saavad kindlad olla vaid selles, et sähvatus kestis vähemalt 17 millisekundit ja enimalt kaks ja pool minutit.

Sähvatuses sisaldunud energiahulga põhjal on teadlased välja arvutanud, et meteoorkeha mass pidi jääma 250 kilogrammi ja viie tonni vahele. Selle läbimõõt oli seega umbes üks kuni neli meetrit.

Rohini Giles Texases San Antonios asuvast Southwesti Uuringuinstituudist ja ta kaasautorid kirjutavad ajakirjas Geophysical Research Letters, et nende hinnangul langeb Jupiterile sama suuri või veel suuremaid kosmosekive tegelikult päris palju, umbes 24 tuhat tükki aastas.

Kõige tuntum nende seast on seni olnud komeet Shoemaker-Levy 9, mille kokkupõrget Jupiteriga õnnestus aastal 1994 otseselt vaadelda sellal Jupiteri poole teel olnud NASA kosmosesondil Galileo.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25