Doktoritöö: keel ei peegelda maailma, vaid aitab saavutada praktilisi eesmärke ({{contentCtrl.commentsTotal}})

$content['photos'][0]['caption'.lang::suffix($GLOBALS['category']['lang'])]?>
On loomulik arvata, et Newtoni määratud gravitatsioonikonstant kirjeldab midagi objektiivset. Autor/allikas: Joshua Rao/Unsplash

Teaduses ja igapäevaelus eeldatakse enamasti, et keel on võimeline osutama keelevälisele reaalsusele, mis eksisteerib keelest ja inimkogemusest sõltumatult. Hiljuti Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas doktoritöö kaitsnud Henrik Sova leiab, et selline nägemus keele ja maailma omavahelisest suhtest on olemuslikult eksitav.

Kui õpime koolis, et gravitatsioonikonstant g = 9,81 m/s2, siis on loomulik arvata, et see väide kirjeldab objektiivset, see tähendab keelest ja inimestest eraldiseisvat maailma. Sova doktoritöö keskmes olev pragmatistlik keelefilosoofia sunnib meid selle arvamuse osas hoolikalt järele mõtlema.

Väide selle kohta, et gravitatsioonikonstant kirjeldab reaalset asjade seisu maailmas on doktoritöös arendatud vaatekoha järgi tähenduslik ja tõene ennekõike seetõttu, et see on hõlbustanud meil maailmas paremini orienteeruda ja hakkama saada.

Antud väide ei peegelda maailma objektiivset ülesehitust, vaid see on tähenduslik niivõrd, kuivõrd selle omaksvõtmine on aidanud meil kogukonnana paremini ellu jääda. Näiteks oleme tänu sellele teadmisele suutnud tõhusamalt ehitada maju ja sildu.

"Pragmatism on keelefilosoofiline vaade, mille järgi lausete tähendus ja tõesus tuleneb sellest, kuidas keelekõnelejate kogukond kasutab keelt eesmärkide saavutamiseks. Sellega vastanduvad pragmatistid representatsionistlikule arusaamale, et keel mingis mõttes esitab objektiivset reaalsust," selgitas Sova.

Pragmatistlik keelefilosoofia

Pragmatistliku filosoofia ajaloolised juured ulatuvad 19. sajandi teise poolde, mil see sai alguse Ameerika Ühendriikides. Pragmatismi peamise teesi järgi ei ole olemas inimpraktikatest väljaspool asuvat teadmist ja tõde. Tänapäeva pragmatistliku keelefilosoofia olulisemateks mõjutajateks on olnud Ludwig Wittgenstein ja Richard Rorty. Viimase 1979. aastal ilmunud teos "Filosoofia ja looduse peegel" õõnestab Lääne filosoofiale iseloomulikku vaatekohta, mille järgi mõtted ja keel peegeldavad tegelikku maailma.

Pragmatismis on kesksel kohal metafüüsika-vastane hoiak. Metafüüsika küsib tegelikkuse tõelise loomuse järele, nii nagu see inimlikest eesmärkidest ja praktikatest eraldiseisvana võiks olemas olla. Pragmatistid hoiatavad meid metafüüsiliste tungide eest, mis meelitavad meid arvama, et on olemas meist sõltumatu maailm, mida suudame oma kirjeldusvahenditega tabada. Teadmist püüdleval subjektil puudub ligipääs tunnetusest sõltumatule reaalsusele ja ka keelel pole sellist võluvõimet, et esitada maailma, nagu see tegelikult on.

Nii et pragmatistid väidavad, et lausete tähendus ei tulene sellest, et nad justkui oleksid võimelised peegeldama maailma, vaid sellest, kuidas keelt kõnelev kogukond kasutab ühtsesse võrgustikku põimitud sõnu ja lauseid oma eesmärkide saavutamiseks. "Laused saavad tähenduslikuks üksnes kehtestatud keelemängu raames, kus ühed väited on süstemaatiliselt seotud teiste väidetega. Sõnad on seotud ühtsesse võrgustikku," arutles Sova.

Kõikehõlmav pragmatism välistab objektiivse tõe ka loodusteadustes

Pragmatistlik lähenemine põrkub sügavalt juurdunud intuitsioonile, et vähemalt mingis osas keel ikkagi suudab maailma tõeselt kirjeldada. Kui muuta pragmatistlik lähenemine kõikehõlmavaks, siis peaksime muu hulgas väitma, et ka näiteks loodusteadused ei ole võimelised maailma objektiivselt kirjeldama. "Pragmatiste, kes sellisel kõikehõlmaval viisil representatsionalismi tagasi lükkavad, nimetatakse nüüdisaegses filosoofias globaalseteks pragmatistideks," selgitas Sova.

Doktoritöö eesmärk oli näidata, et kõikehõlmavat pragmatismi on võimalik filosoofiliselt põhjendada. Selle jaoks peaksime väitma, et kuigi on olemas maailma objektiivselt kirjeldavad keelemängud, siis nende keelemängude kirjeldused ise on omakorda tähenduslikud ja tõesed ainult pragmatistlikus mõttes.

"See lahendus sobib globaalsetele pragmatistidele, sest nii kehtestatakse olukord, kus maailma kirjeldavad väited ei ulatu oma tähenduse ja tõesuse poolest parasjagu omaks võetud diskursuse raamidest välja," kommenteeris Sova.

Niisiis tekib kahekihiline teadlikkus selle kohta, kuidas me keelt kasutame. Ühelt poolt võime keelt jätkuvalt kasutada nii, nagu see kirjeldaks maailma objektiivset loomust. Teiselt poolt oleme teadlikud, et kõik sedalaadi kirjeldused on alati osa pidevalt muutuvast mõiste- ja keelekasutusest, mille eesmärk on teostada inimlikke eesmärke ja praktikaid.

"See meta-tasandi metafüüsiline tagasihoidlikkus aitab meil kogukonnana paremini kohaneda kontekstide ja eesmärkide pideva ümberseadistamisega," täiendas vastne filosoofiadoktor.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: