Prantsusmaa majandusteadlane Frederic Bastiat kirjeldas 19. sajandil lugu, milles hoolimatu poiss lõhub isale kuuluva kaupluse akna. Juhtumit pealt näinud möödujad, keda oli vähemalt 30, püüavad peremeest lohutada tõdemisega, et mis saaks klaasisseppadest, kui ükski õnnetus aknaid ei lõhuks.

Loost järeldub, nagu oleks poisi temp majanduslikult kasulik ja riidlemise asemel võiks mõelda selle tasustamisele. Katkise akna eest tasub paps klaasisepale kuus franki, kes ostab raha eest muud kaupa ja kogu kohalik majandus saab katkisest aknast vaid hoogu juurde. Sedamoodi kuumenevatele mõtlejatele valab Bastiat kraevahele külma vett. Majandusmees osutab, et nad arvestavad vaid nähtava osa kokku lugemisega.

Arvestusest jääb välja, mida oleks isa teinud kuue frangiga, kui aken jäänuks terveks. Ehk ostnuks ta endale raamatu, parandanud kingi vmt? See raha jäi saamata raamatupoepidajal või kingsepal. Nendegi kaudu oleks majandus edasi toiminud.

Samal ajal kaotas linnake katkise akna tõttu natukene oma väärtusest ja raha kulus kaotatu taastamisele. Lõhkumine ja reostamine ei ole hea äri, tõdes Bastiat. Isegi kaugemale mõeldes, kui poiss lõhkus akna klaasisepa heakskiidul, saades vahest isegi hüvitist, oleks tegu vargusega. Klaasisepp varastas poisi abil isalt raha.

Oletame, et isa oleks akna parandamise asemel kasutanud raha kingade ostmiseks mitte kohalikult kingsepalt, vaid Marokost. Päikesepaistelisest riigist, kus odavat taastuvenergiat kasutades valmistatakse väga odavaid kingi. Sellisel juhul kaotaks kohalik majandus ja selle liikmeks olev kingsepp mitte ainult potentsiaalse ostu, vaid kohalikule kingaärile lisanduks võõras konkurent. Lisaks kuhjuks kohalikku ruumi võõralt maalt pärit kingapakendi praht.

Niimoodi vaadates hoiaks poisi pahategu raha kohalikus majanduses, katkine aken kaalub üles lisanduva prahi ja tulemust võiks pidada ikkagi positiivseks.

Midagi sarnast võib märgata seoses uue põlvkonna tehnoloogiaga. Ühendkuningriigis anti välja vaheraport seoses liikumisega nullemissiooni eesmärgi poole. Kava järgi peab see olema saavutatud aastaks 2050. Varasema näite kontekstis oleks tegemist akna lõhkumise asemel saastamise tagajärgede konsolideerimisega kohalikku majandusse.

Vanas majandusmudelis kandsid saastavad tööstused olulist rolli. Seetõttu kardeti seni saastega võitlemisest tulenevat majanduskahju, kuna võrreldes saastava tööstusega riikidega teeb kulukas võitlus kohalikud tooted ja teenused kallimaks ning langetab konkurentsivõimet. Eelmises, 2019. aasta ülevaates hinnati üleminekukuludeks 50 miljardit naela. Lühemas vaates ületaks kulud tulusid.

Uus raport korrigeerib hinnangut ja langetab projekti bilanssi negatiivse 16 miljardi naelsterlingini. Endiselt ületavad kulud tulusid, kuid trend on optimistlikumas suunas. Languse peamise põhjusena on tehnoloogia odavnemine. Näiteks on maailmas poole sajandiga päikeseenergia hind langenud üle kolmekümne korra. Samal ajal on Päikeselt Maani jõudva energia kogumise maht kasvanud üle 100 000 korra.

Trendi tõttu on briti poliitikute motivatsioon muutumas. Selleks on hirm allajäämisest päikesepaistelisele Marokole ehk saastamine pole enam konkurentsieelis, kui Maroko arendab taastuvenergeetikat. Juhul kui kuningriik ei loobu kiiremas korras saastavast tööstusest, toodavad kõik odavat päikeseenergiat kasutavad riigid odavamalt ja isegi poliitiliselt atraktiivsemat kaupa.

Muutus arusaamades toimus kiiresti. Raha peab hoidma enda majanduses. Miks mitte arendades taastuvenergeetikat ja suurendades kohaliku toodangu atraktiivsust?

Paraku pole kõik nii lihtne. Üks samm nullemissiooni suunas on elektrisõidukite kasutamine. See tähendab omakorda kütuselt kogutavate maksude olulist vähenemist. Kardetakse, et puudujääk ületab 30 miljardit naela. Piltlikult võib võrrelda raha voona, mida kogutakse akende lõhkumise ärist. Isegi kui kõik saavad aru, et puhtam on parem, ei taheta aru saada, kuidas saab puhtuse pealt koguda puudu jäävad maksud.

Ideid on erinevaid. Pakutakse, et tulevikus maksustatakse inimesi läbitud kilomeetrite põhiselt. Modernsel ajastul on see tehniliselt teostatav, küll mitte poliitiliselt. Mõelge pelgalt indiviidide liikumise jälitamise temaatikale. Alternatiivne idee on anda inimestele tasuta liiklemise kvoot. Linnas näiteks 4000 kilomeetrit ja maal 6000 kilomeetrit. Kvoodi täitumisel hakatakse sõidutee eest tasuma.

Isegi kui head ideed pole leitud, ei jää areng seisma. Kindlasti on oodata pahameelt, milles tõdetakse, kuidas vanasti oli kõik lihtne. Vaidlused pirdusid katkise aknaga.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".