Huvitaval kombel ei puutu siin üldse asjasse, kas naaberoravad on omavahel sugulased või mitte, tähtis on lihtsalt, et oldaks kauased tuttavad.

Ameerika punaoravad püsivad seejuures kindlalt oma territooriumil ja puutuvad seetõttu naabritega väga harva lähedalt kokku.

Erin Siracusa Inglismaalt Exeteri Ülikoolist ja ta kolleegid oletavad, et sellest hoolimata teevad pikaaegsetest tuttavatest naabrid omavahel mingit laadi koostööd.

Kas see koostöö võiks seisneda toiduvarude jagamises, kiskjate eest hoiatamises või ühises kaitses kolmandate oravate sissetungi vastu, ei ole selge.

Selge on, et pikaajaliste naabritega on territooriumi piir kindlamini paigas ja piirijoone oma kasuks nihutamise algatusi tuleb ette vähem. Nii ei raiska loomad piiritülide peale aega ja energiat.

Samas ei püsi oravatel enamasti sugugi ühed ja samad naabrid mitu aastat, nii et püsinaabrusest tulenevat kasu õnnestub lõigata siiski üsna vähestel.

Ameerika punaoravad on väga individualistlikud loomad, kes seniste tähelepanekute põhjal oma naabreid väga ei salli. Naabritega konkureeritakse pidevalt toidu ja partnerite üle.

Kuid nüüd selgub, et päris ilma vastastikku kasuliku koostööta vist ka ikka päris ei saa. Siit on ju õppida ehk meilgi.

Teadlased on vaadelnud Alaskaga piirnevas Yukonis oravate elu 22 aastat. Oravatele pandi kõrva värvilised lipikud, mille järgi sai paremini kindlaks teha, kes kus elas ja kelle naaber oli.

Vaatlustulemustest ja nende tõlgendustest kirjutavad Siracusa ja kaasautorid ajakirjas Current Biology.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25