Geparditele meeldib, kui neil on oma isiklik territoorium, kus jahti pidada. Emastel on need maa-alad suuremad, isastel väiksemad. Õigupoolest mahuvadki ühe emase territoorumile mitme isase territooriumid. On ka üksikuid isaseid, kes rändavad oma piirkonna otsinguil ringi.

Joerg Malzheimeri juhitud uuringu raames kinnitati enam kui sajale Namiibia gepardile kaela ümber jälitusseadmed, mille abil jälgiti kiskjate liikumist ühe aastakümne jooksul. Trajektoore analüüsides ilmnes, et gepardite jaoks on mõned kohad olulisemad kui teised, kirjutab väljaanne Science.

Teatud puutüvesid ja suuri kive käiakse nühkimas ja kraapimas märgatava regulaarsusega. Alati märgistavad paiga ära need isased, kelle territooriumi keskmes see puu või kivi on ja ka need emased, kel parasjagu innaaeg. Isased, kel oma territooriumi pole, piirduvad vaid teiste jäetud märgistuste nuusutamisega.

Kui mõni maatükk pideva konkurentsi tingimustes omanikku vahetab, ei võeta kasutusele uut maamärki, vaid lihtsalt vahetub see isend, kes paika oma kehavedelikuga õnnistamas käib.

Teadmine nende looduslike "baaride" kohta, mille ümber gepardite sotsiaalne elu keerleb, võib aidata ka ohustatud liiki paremini kaitsta. Viimaste aastakümnete jooksul on Aasia gepardid praktiliselt välja surnud, Aafrikas aga on nende arvukus poole võrra vähenenud. Arvatakse, et praegu on looduses alles ligikaudu 7000 isendit.

Üheks suurimaks ohuallikaks on inimene, kes kipub gepardeid küttima, et kaitsta oma kariloomi. Näiteks vasikad on suurele kiskjale üsna kerge saak.

Andmestikku uurinud teadlastele tundusid gepardite maamärgid nende sotsaalses elus sedavõrd kesksel kohal olevat, et kui sundida neid valima, loobuksid nad pigem kariloomade küttimisest kui oma "kassibaaridest".

Hüpotees leidis kinnitust ning mitmed piirkonna farmerid on oma karjamaade nihutamise abil nuhtlusest pääsenud. Gepardid aga omakorda pääsevad tänu sellele farmerite kättemaksuaktsioonidest.

Pikemat usutlust uuringu läbi viinud teadlase ja tema kolleegidega leiab väljaandest Science.