Argielus kõigile hästi tuttav vesi on füüsikutele ja keemikutele ammu üllatusi pakkunud, kuna reageerib rõhu- ja temperatuurimuutustele teistest vedelikest erinevalt. Arvatakse, et just need anomaaliad võimaldasidki elul miljoneid aastaid tagasi ürgookeanis üldse tekkida.

Nüüd on selge, et kui vett ümbritseva keskkonna omadustega mängida, võib vesi lahutuda kaheks kergelt erinevate omadustega vedelikuks. Need erinevad vedelad olekud võivad ka üksteise peal eksisteerida, umbes sarnaselt nagu ühte klaasi kallatud vesi ja õli. Teadlased leidsid, et -63 °C juures võib alumine veekiht olla ülemisest kuni viiendiku võrra tihedam, kirjutab Sci-News.

Juba kümneid aastaid tagasi vihjasid arvutisimulatsioonid, et vesi võib sääraselt käituda. Katseliselt seda tõestada ei suudetud, kuna need kaks olekut on seotud üleminekuhetkega, mil ülijahtunud vees algab siiski jääkristallide moodustumine. Protsess oli lihtsalt liiga kiire, et seda jälgida.

Äsjase läbimurdeni viinud rahvusvahelise uurimisgrupi liikmed aga kasutasid röntgen- ja infrapunalasereid, et amorfsete jääkihtide vahele paigutatud ülijahutatud vesi kiiresti üles soojendada ja see pildile püüda.

Madalama tihedusega veekihi tekkimist ja selle laienemist nähti 20 nanosekundi kuni kolme mikrosekundi vältel. Samas jääb veel ebaselgeks, kuidas veekihid veelahuste käitumist ja neis leiduvaid biomolekule laiemas plaanis mõjutavad.

Uuring ilmus ajakirjas Science.