Tegu on pärdiklaste sugukonda kuuluva loomaga, kes elab puu otsas ja sööb lehti. Looma pea ja kere on kokku umbes 50–60 sentimeetri pikkused, vilkalt liikuv saba aga 70–80 sentimeetrine. Jäsemed on pikad ja sihvakad, karv seljalt hall, kõhu alt hallikaspruun ja valge, suu ja silmade ümber on heledad ringid. Kaalu on loomal kaheksa kilo ringis.

Liigi suurim asurkond, umbes sada looma, elutseb Myanmari keskosas Popa mäe piirkonnas. Selle budistidele püha mäe järgi panid teadlased eesotsas Christian Roosiga Saksamaalt Göttingenist Esikloomauuringute Leibnizi Instituudist liigile nimeks poupa langur (Trachypithecus popa).

Esimesi tõendeid uue liigi kohta ei saanud teadlased aga mitte otse loodusest, vaid muuseumikogust. Londoni Loodusmuuseumis juba enam kui sada aastat hoiul olnud säilikutest leiti geenialalüüsil varem kirjeldamata liigi tunnuseid.

Frank Momberg loodushoiuasutuse Fauna & Flora International Yangoni osakonnast kogus Myanmari metsadest väljaheiteproove, kus leidus täpselt samasugust geenimaterjali, mida oli tuvastatud muuseumiski. Kahe aasta eest õnnestus poupa langureid esimest korda ka videofaili üles võtta.

Nüüd kirjutavad Roos, Momberg ja kaasautorid neist loomadest ajakirjas Zoological Research.

Nad väljendavad seal ka muret, et inimtegevuse, eelkõige elupaikade hävitamise ja halvendamise toimel, mis väljendub nii ülemäärasest puuraiest kui ka põllumaade laiendamisest johtuvas metsaalade killustamises, on poupa langurite arvukus langenud 200—250 isendini ja liik tuleks nende soovitusel arvata äärmiselt ohustatute hulka.

Fauna & Flora International ning teised keskkonnakaitsjad on lubanud poupa languri käekäigul kindlasti silma peal hoida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.