Veebieksamid muudavad õpilasi ärevamaks ja langetavad sooritusvõimet ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Eksami tulemuse usutavus võib kannatada aga ka pelga kaamerasilma tõttu.
Eksami tulemuse usutavus võib kannatada aga ka pelga kaamerasilma tõttu. Autor/allikas: Sincerely Media/Unsplash

Üha rohkem uuringuid viitavad, et inimpsühholoogia eripärade tõttu ei anna tudengite teadmiste kontrollimiseks kiirkorras kasutusele võetud rakendused nende tegelikest oskustest head ülevaadet, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Princetoni ülikooli psühholoog Daniel Kahneman sai 2002. aastal Nobeli majanduspreemia avades meile saladuse, et inimeste majanduskäitumine ei allu pakkumise ja nõudluse arvude keeles olevatele valemitele, vaid üpris vastuolulisele hingeelule. Koostöös Amos Twerskyga lükkasid kaks psühholoogi hoo sisse ratsionaalsust eeldavates olustikes meie irratsionaalsust reetva eksperimentaalse majanduspsühholoogia teadusele.

Olulisem osa uuringute tulemustest on koondatud Kahnemani raamatusse "Kiire ja aeglane mõtlemine". Raamatust leiab näite töökoha kohvikultuurist. Kuis mõned joovad rohkem ja teised vähem, formeerub organisatsioonides kohvikassa. Võtad masinast tassikese, poetad kõrval olevasse karbikesse kokkulepitud koguse münte. Avatud ja usaldusele rajatud lahendus võimaldab suurema mündi puhul võtta karbikesest vahetusraha, jätta maksest osa krediteerima järgmist korda või siis sobiva peenraha puudusel saada doos kohviainet võlgu.

Üks võimalus on veel – üldse mitte maksta. Kahtlaselt vaese kassa ja tühja kohvimasina ainuke seletus oli maksmata jäänud kohvikorrad. Pahandamise asemel tekkis kellelgi sotsiaalse eksperimendi idee. Kõik jäi samaks, väljaarvatud raha kogumise karbi taha seinale lisatud pilt. Mõnikord olid pildil oli kaks vaatlevat silma, teinekord lilled. Silmade ajal oli kohvikassas rohkem raha. Huvitav küll, miks.

Jäägu sellele vastuse leidmine kodutööks. Järgmine näide puudutabki õppimist. Covid-pandeemiaga kadusid õpilased klassidest kodudesse. Õpetava töö võis ekraani vahendusel kuidagi teoks teha. Näiliselt nagu klassis, üks rääkis ja teised kuulasid.

Teadmiste omandamise kontrollimine peaks kulgema vastassuunas. Siin avaldub probleem. Mis on teadmiste signaali allikas? Kas selleks on pea või spikker? Kasvõi kohvikassa eksperimendi näitel on põhjust arvata, et inimestes leidub petmisainest. See ilmutab end tihti alles siis, kui selleks avaneb võimalus. Petmise puudumisel on vaja tagada tajutud testimise ausus, kõrvaldades avalikkuses põhjused tulemustes kahelda.

Kaugõppe kasvava populaarsuse tõttu oli midagi juba arendatud ja suhteliselt kiiresti loodi kaugelt eksamineerimise rakendusi juurde. Mõned neist ei lase ekraanil avada muid aknaid peale testirakenduse. Teised lasevad eksamineeritaval käia veebikaameraga toas ringi, demonstreerimaks, et seintel pole abistavaid plakateid, võõraid isikuid ega muid avatud arvuteid ning laud on puhas abimaterjalidest, telefonidest jmt. Vajadusel palutakse kohendada toa valgustust ja sättida kaamerat, sest eksami sooritus jäädvustatakse videona. Leidub ka reaalajas eksamisooritaja ilmeid jälgivad rakendusi.

Vara on kedagi süüdistada aususe puudumises. Mureks on aga põhjust. Näite leiab Ohio Ülikoolis tehtud uuringust, milles lasti 147 üliõpilasel eksameid sooritada nn aususe põhjal ja kirjeldatud kontrolliva tarkvara tingimustes. Sajapallise hindamise erinevus oli keskmiselt 17 punkti kontrolliva keskkonna kahjuks. Piisavalt suur erinevus tõrjus oletuse, et mõlemal juhul pärinesid teadmised üliõpilaste peast. Usutavam on erinevust seletada spikerdamisega.

Analoogsed tähelepanekud õigustavad suurendama eksamineerimise kaugjälgimise tundlikkust. Paraku kasvab koos masinliku jälgimisega valepositiivsete süüdistuste risk. Eksamitulemusi on tühistatud õpilastel, kes liigutavad mõttetöö käigus silmi, jäävad vaatama ekraanist mööda, teevad nägusid või loevad eksamiküsimusi endale ette. Kõike seda süütut võib pidada spikerdamisega kaasnevaks tegevuseks.

Eksami tulemuse usutavus võib kannatada aga ka pelga kaamerasilma tõttu. Kohvikassa näites seinalt vaatav silmapaar äratas töötajates süütunde, ent eksami ajal peab keskenduma mälust teadmiste pärimisele. Esimesed uuringud hoiatavadki vastupidise riski eest. Seda peamiselt rahutuma närvikavaga õpilaste puhul, kelle eksamitulemused langevad neid jälgiva kaamerasilma tõttu.

Valmidust spikerdada saab seletada Kahnemani ja Tversky riskiväljavaate teooriaga. Kui usutakse võiduvõimalusse, ollakse nõus ka väiksema võiduga, riskides vähem, et minimeerida kaotuse ohtu. See oleks olukord, milles õpilane usub oma teadmistesse ega soovi spikerdamisega riskida, aga väldib ka vastamisel julgemalt mõtlemast. Ta on valmis oodatust halvema hindega, minnes samas välja kaotusvõimalusega ehk teades vähe, rahuldutakse samuti väiksema positiivse tulemusega, aga riskitakse rohkem, et minimeerida läbikukkumist.

Kahjuks ei saa kummalgi juhul teada õpilase tegelikku teadmiste taset. Veel üks tõend, et oleme irratsionaalsed ja arvude keeles raskesti hinnatavad.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: