Valguse punanihe tähendab seda, et valguse algne lainepikkus ühel või teisel põhjusel pikeneb, mistõttu valguse värvus nihkub spektriskaalal punasuse suunas.

Gravitatsioonilise punanihke puhul on sageduse muutumise põhjuseks raskusjõud. Täpsemalt on põhjus selles, et Päikese lähedal on raskusjõud üsna tugev ja seetõttu kulgeb aeg seal natuke aeglasemalt kui Päikesest kaugemal. Valguse sagedus näib sel põhjusel Päikesele lähemal suurem ja Päikesest kaugemal väiksem.

Jonay Gonzįlez Hernįndez Hispaaniast Kanaaride Astrofüüsika Instituudist ja ta kolleegid mõõtsid huvitaval kombel tegelikult Kuu valgust. Kuid Kuu valgus ongi tegelikult ju Kuult peegeldunud Päikese valgus.

Mõõtmisi tegid nad Tšiilis La Silla Observatooriumis asuva Euroopa Kosmoseagentuuri 3,6 meetrise teleskoobi ülitäpse spektrograafiga HARPS, mis on tegelikult mõeldud eksoplaneetide otsimiseks.

Einstein ise teoretiseeris juba 1920. aastal, et Päikese gravitatsiooniline punanihe on umbes kaks miljondikku valguse lainepikkusest. Ta lisas, et nähtuse olemasolu on selle vaevumärgatavuse pärast raske kontrollida.

Gonzįlez Hernįndez ja ta kolleegid aga loodavad peatselt mõõta nähtust uuesti juba Euroopa Lõunaobservatooriumi 8,2 meetrise Väga Suure Teleskoobiga ja selle spektrograafiga Espresso ning saada veelgi täpsemaid tulemusi.

Üldrelatiivsusteooria kehtivust tasub üha täpsemini üle kontrollida ühest küljest puhtalt teoreetilisest huvist, kuid teisalt võib huvi osutuda ka praktiliseks. Näiteks põhineb üldrelatiivsusteoorial üleilmne asukohamäärangu satelliitsüsteem GPS.

Gonzįlez Hernįndez ja kaasautorid kirjutavad oma uurimistööst ajakirjas Astronomy & Astrophysics.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast laupäevani kell 8.35.