Lapsena mäletavad ehk paljud, et jalgrattasõit on esimestel kordadel midagi enneolematult keerulist, ent mõne aja pärast tuleb sõitmine välja lausa mängleva kergusega. Käte ja jalgade tegevusele pole vaja enam tähelepanu pöörata, need toimetavad justkui automaatselt. Keegi võib küll ideaalselt sõita jalgrattaga, kuid see ei tähenda, et ta oskaks seletada vajalike liigutuste täpset jada.

Lihasmälu tekkimisel ei talletu info konkreetselt lihastesse, vaid kogu protsessi juhatab ikka aju. Motoorne mälu, millesse talletuvad erinevad oskused, on täiesti eraldiseisev süsteem võrreldes selle mäluga, kuhu talletub info näiteks korrutustabeli kohta või mälestus esimesest koolipäevast.

Näiteks on teadlased juba aastaid tagasi tõestanud, et lihasmäluga tegeleb teine mälusüsteem. Selle tõestamiseks on kasutatud patsiente, kes põevad amneesiat, mis põhjustab mälu kaotust.

Patsient, keda nimetatakse HM-iks, kannatas tugeva amneesia all pärast seda, kui talle tehti operatsioon, et ravida epilepsiat. HM ei olnud pärast operatsiooni enam võimeline mäletama uusi elusündmusi või fakte. Seejuures jäi temale alles motoorne mälu, mis hästi toimis.

HM pidi joonistama tähe kujundi, kuid tegemist ei olnud niivõrd lihtsa joonistamisülesandega. Patsient nägi ainult pilti ja peeglist oma kätt, mis tähendab, et ta pidi õppima joonistama kujundit vastupidises suunas. Patsient HM omandas küll peegelpildis joonistamse oskuse, ent kunagi ei suutnud ta meeles pidada, millal ta seda tegi või mis asju ta tegevuse jaoks kasutas.

Erinevaid mälu tüüpe kontrollivad meie ajus erinevad piirkonnad. Semantilise ja episoodiline mälu piirkonnad on oimusagaras ja hipokampuses. Üsna suur osa aju piirkondadest tegeleb motoorse mäluga, sealhulgas motoorne ajukoor, mis annab meie lihastele signaale. Ühtlasi on see piirkond vastutav meie liikumise kavandamise ja teostamise eest.

Teadlased mõõtsid motoorses ajukoores transkraniaalse magnetstimulatsiooni (TMS) abil, kuidas selle piirkonna erinevad osad lihastega ühenduvad. Keelpillimängijate peal tehtud uuringutest [1] [2] selgus, et professionaalsetel mängijatel olid just vasaku käe kasutamiseks esindatud suuremad alad motoorses ajukoores.

Kui ajus on hõlmatud kindla tegevuse jaoks suurem ala, tähendab see, et tekkinud on rohkem ühendusi – see võimaldab omakorda peenemat käelihaste juhtimist. Niisugused muutused on aastatepikkuse pideva harjutamise tulemus, siiski võivad väikesed muutused toimuda juba lühikese aja jooksul.

Lihasmälu niisama lihtsalt ei kao

Suurbritannias asuva Keele Ülikooli teadlased eesotsas Robert A. Seabornega leidsid, et inimese lihastel on mälu juba nende kasvamise varajases faasis ja see mälu on olemas lausa DNA tasemel.

Kui näiteks sportlane teeb trenni, kasvatab lihaseid ja mingil põhjusel saab ta vigastada, tähendab see mõneks ajaks treeningute katkestamist, mistõttu lihaste vorm väheneb. Kui aga teame, et geenid vastutavad lihaste mälu eest, aitab see hiljem treenitud lihast taastada samale tasemele, mis varem. Kui aga sportlane võtab sooritust parandavaid aineid, et lihasmassi suurendada, on lihastel niinimetatud "mälus" prioriteetne ainult kasvamine.

Lawrence M. Schwartzi uuringust selgus, et treeningu käigus omandatud rakutuumad püsivad isegi siis, kui lihasrakud kahanevad nende mitte kasutamise tõttu – seega on meil nooremas eas võimalik justkui koguda raku tuumasid, et vältida vanemas eas lihaste nõrkust. Uurimuse autori sõnul põhjustab seega steroidide kasutamine kaugemas tulevikus meie kehale korvamatut kahju.

Oled sa sportlane, pianist, tantsija või kudumisega tegeleja – kõikide nende tegevuste omandamiseks on vajalikud pisikesed muutused aju töös. Lihasmälu võlu seisnebki asjaolus, et esialgu keerulisena tunduvad tegevused muutuvad harjutamisega üha lihtsamaks.